Eestlasest psühhiaatri kariderohke teekond rahusadamasse 3

Erik Linnolt. Linnu tiivul. SE&JS, 2000.
(Algus üle-eelmises numbris)

Ühe ebamaisema eluperioodi veetis Linnolt Kemanos, sisuliselt Alaskas, kus 5000 meest rajasid maailma suurimat mäesisest hüdroelektrijaama. "Söök ja elamine oli prii. Tööaega ei olnud. Kui tööd oli, siis seda tehti, ja kui ei olnud, siis oldi jõude. Olen elus töötanud 12 haiglas neljal maal ja neljas keeles ning tihti on haiglatöös, eriti väikelinnades, omad tõusud ja mõõnad. Seda olukorda on lahendatud mitut moodi. Näiteks sõja ajal saksa süsteemi ajal Tallinna keskhaiglas Liivalaia tänavas jooksis Gefreiter Schneider sitapotiga ühest koridoriotsast teise, kui midagi targemat teha polnud, ainult selleks, et oleks näha - ta töötab."

* * *

30ndate eluaastate alguses seisis Linnolt valiku ees - kas kirurgia või psühhiaatria? Juhus pakkus talle samal hetkel lahenduse ja ta suundus tööle New Westminsteri vaimuhaiglasse. Peagi oli tee valitud.

"Pärast sõda oli psühhiaatria Ameerikas moes. Varsti hakati aru saama, et psühhiaatrias liigub raha. Selle raha ümber hakkas juba tollal, 50ndate algul kogunema igasugu osasaajaid. /-/ Kes iganes inimestega tegelesid, kuulutasid ennast terapeudiks, et raha teenida. Viimased neist, keda olen tähele pannud, on need moodsa aja televisiooni-"mustlased", kes ütlevad end olevat "teadjad" ja ka tuleviku ettekuulutajad."

Erik Linnolt lemmikloomaga 1979. aastal.

Vaimuhaiglas kogetu põhjal teeb Linnolt järelduse: "Vaimuhaiglate patsientide koosseis on igal pool enam-vähem ühesugune. Üks kolmandik on mõne uimastusaine ohvrid, teine kolmandik akuutselt vaimuhaiged, kas siis kannatavad depressioonis, paranoidsed (kannatavad tagakiusamismaania all), reaalsusest väljas, maniakaalsed või skisofreenilised ning kolmanda kolmandiku moodustavad krooniliselt haiged ja vanadusega seotud psüühiliste probleemide all kannatajad. Oma osa saab selles reas ka haigla personal.

* * *

1959. aastal haudusid Linnoltid mõtet kolida itta, USA-sse. Paljuski oli see seotud Asta sooviga pääseda lähemale mandri kuluuri- ja teatrikeskusele idarannikul, Bostonist Washingtonini. Kuna ka Erik võttis tuld, sai mõte teoks.

Linnolt sai tööd, küll esialgu poole väiksema palga eest, Hartfordi vaimuhaiglas "Institute of Living". Mark Twainilegi kodulinnaks olnud Hartford on Ameerika mõistes vana linn nagu ka haigla, mis tollal oli USA suurim eravaimuhaigla.

""Institute of Livingis" lõpetasin ma 1961. aastal oma erialase väljaõppe ja töötasin psühhiaatrina kuni pensionile minekuni ligemale 35 aastat," räägib Linnolt. Hartfordis tekkis tal alul kiusatus ka luua erapraksis. Kuid Linnoltile meeldis olla õpetaja rollis, pidada loenguid, seda võimalust aga pakkus töö haiglas.

Eelmises lehenumbris juba tsiteeritud Ronald V. Hensley meenutab: "Kui olin juba ka ise "Institute of Livingi" töötaja, sai mu senisest õpetajast ja juhendajast kolleeg ja sõber. Huvitavaid momente tekitas haiglas tema eelarvamustevaba suhtumine patsientidesse. Eriti neisse, keda meie, teised arstid, pidasime raskesti või lootusetult haigeteks. Erikul oli oma patsientidega väga emotsionaalne kontakt ning tema kabinetist kostis aeg-ajalt valjuhäälseid hüüdeid, lauale või vastu seina tagumist ja uksepaugutamist. Igakord ei olnud me sugugi kindlad, et seda teeb patsient üksi. Erik õhutas nii oma õpilasi kui ka kolleege olema haigetega loomulik ja siiras, isegi kui sellele peaks esialgu vastatama tormiliselt."

* * *

Lõpupoole kirjeldab Linnolt rahulikku elu, pensionipõlve Connecticuti kaunis looduses, Hartfordi väikeses aedlinnas. Mõtisklusi kamina ees, mis on läbi põimunud mälestustega ajarattast. Raamat on mitmekesine nagu autor ise. Näiteks lausa eraldi peatükid on pühendatud kaladele, veinidele, samuti lindudele. Kodus peab Linnolt erinevaid loomi, näiteks madu.

Erik Linnolti elu 2000. aastal on väliselt rahulikum. Kui maailm liiga pealetükkivaks ja murettekitavaks muutub, saab vajutada telekapuldi nuppu, nagu ta ise on viidanud.

Istun ja tean, et ankur on põhjas ja enam pole oodata põnevaid purjetusi üle ookeanide. Võibolla ehk veel mõni lend kodumaale ja Rootsi? Loodan.

RAUL TOOMAN