Külmikuta pole köök mõeldav

Kui inimene oli õppinud tuld tegema ja seda taltsutama, tekkis tal huvi ka külma alistamise vastu. Juba ürgajal õpiti toitu säilitama koobastes, keldrites ja kaevudes, toidu jahutamiseks kasutati jääd, lund ja vett.

Kodukülmiku eelkäijaks sai köögikapp, mil oli kahekordsete seintega jääkast, soojusisolatsioon, topeltpõhi ja sulavee äravoolutoru. 1802.a tõstis keegi Washingtoni kaupmees kasti hobuse selga ja hakkas selles võid laiali vedama. Ettevõtlik mees taipas peagi, milline väärtus on jääkapil ja patenteeris selle. Jääd varuti nende tarvis talvel veekogudelt.

Kodukülmiku saatus oli tihedalt seotud tööstuses vajaliku külma tootmisega. Esimesed külmikud valmisid XIX saj keskpaiku. 1834.a leiutati eetriga töötav aurukompressorkülmuti, 1848.a õhu kompressorkülmuti. Algul kasutati masinakülma ainult suurtes toiduladudes, šokolaadivabrikutes, õlletehastes ja raudteevagunites.

XIX saj lõpul hakkas jääd valmistama esimene kodune jäämasin. Reklaam kuulutas: "Lihtne käsitlemine, erilisi teadmisi ei vaja." Seda masinat, mis kandis nime "Eskimo", köeti puude, kivisöe, piirituse või petrooleumiga. 1926.a tegi kompressorkülmik arengus suure sammu edasi. Kompressor ja selle elektrimootor peideti õhukindla kupli alla. Leiutis muutis külmiku väikesemõõtmeliseks, vaikseks ja pikendas selle iga.

Selleks ajaks oli juba jõutud veendumusele, et toiduainete parim konserveerimisviis on kiire külmutamine. Kodukülmikusse tuli ehitada esiosa, seejärel ka omaette kamber külmutatud toiduainete säilitamiseks temperatuuril, mis ei ületa -18o. Külmikute arenguloos oli oluline automaatne jääsulatamine, millega külmik ise vabastab end jääst.

Suurte ladude, kaupluste ja kodukülmikute areng jätkub elektroonikadetailide sissemonteerimisega.

HELDUR KARRO