Naistepäev ja lilled

Täna on naistepäev. Meenutustes oli see päev helgemast helgem, võiks öelda, et oodatud ja ärev päev. Ärev nii meestele kui ka naistele. Naistele toodi lilli nii tööl kui kodus. Tulbid, nartsissid, hüatsindid...

Küllap tähistatakse seda päeva nüüdki, kuigi vähem hoogsalt kui vene ajal. Ütleksin, et leigelt. Mehi, kes sel päeval paberisse keeratud lillekimpudega tänaval tõttavad, on jäänud kindlasti vähemaks.

Ajad muutuvad, traditsioonid teisenevad. Kuid naisehing jääb ikka samaks. Küllap on tal lõpmata hea meel, kui mees täna lilli siiski tooks...

Tänane päev tuletab mulle meelde üht aastate tagust üllatuslugu. Ei olnud naistepäev, oli südatalv. Hämar õhtu. Olin äsja vahetanud töökohta ja nagu ikka niisugustel puhkudel, tundsin end uljalt, vaat et nagu uuesti sündinuna. Pärnu maanteel kõnetas mind võõras vene keelt kõnelev mees, ulatades mulle paberisse mässitud õhkõrna orhidee. Kindlasti on paljud meist kokku puutunud tänaval meestega, kes lilli kingivad. Temagi tegi seda, öeldes, et jäin talle silma kõige ilusama kõnnakuga. Ja sestap ta otsustas mind premeerida.

Olin muidugi kõrvust tõstetud ja tuleb tunnistada, vaatamata üllatusele ja segadustundele, piiritult õnnelik. Ja õnnelik kohe mitu päeva!

Paljudele naistele meeldivad lilled väga, paljudel neist on oma lemmiklill. Tean vaid ühte naist elus, kes lõikelilli ei armasta, ei armasta seepärast, et peab lilli elusolendeiks, kellele nende lõikamine tähendab surma. Tema eelistab sokolaadi. Ja miks ka mitte.

SILLE MAKSIMOV