Hästi elatud, leelogi parem

Hommik on veel väga varajane. Topin ennast kiiruga dressidesse, kampsun peale, siis vana jopetükk, kummikud jala otsa. Klõpsatan tasakesi välitule põlema ja jooksen karjakööki. Tuli pliidi alla, põrsaste vesi patta, jahu nõudesse. Laudauks lahti tehtud, kohtan esimesena lehma ootel silmi, siis tervitavad mind ka sead, lambad, kanad. Hein sõimedesse, vesi joogianumatesse, jahu lehmale ja lammastele ette. Kuni põrsastele mõeldud vesi kuumeneb, lähen lehma lüpsma. Esimesi piimajugasid ma lüpsikusse ei lase: "Seo piim kõlbai söögi jaost," õpetas mind juba vanaema. Piimavahu tort lüpsikus kerkib tasapisi, lasen mõtetel rännata...

Täna on mul kaks koosolekut, üks vallamajas, teine Meremäel. Eeltööd nendeks on tehtud. Kell üks tulevad kokku leelonaised, õigemini leelokoor "Helmine" lauljad. Täna mina proovi ei jõua, aga tean, et naised annavad selle mulle andeks. Juba üheteistkümnendat aastat tulevad nad ikka ja jälle, kes jalgsi rattale toetudes, kes mõne juhusliku sõidukiga, kultuurimajja lauluproovile. Tulemata jääb ainult see, kel tõsine häda või mure kodus, muidugi oleneb tulek ka tervisest ja meeleolust. On hästi elatud, kõlab leelogi paremini. Olen vargsi jälginud nende tublide lihtsate inimeste käitumist, püüdnud ära arvata nende mõtteid, nende tahet olla nemad ise. Nad pole võtnud endale külge võõralt maalt tulevat hiilgust, rikutust ja õelust, mis kipub meie esivanemate pärandit tasapisi, kuid järjekindlat hävitama. Mis siis ikka annab neile naistele päikeselise sära, tahte tulla ja laulda, unustada ruttu kõik halb ja heale mõeldes edasi elada?

Võibolla see, et oma kodumaja söögilaual on alati oma piim ja kohupiim, oma sõir ja "kiisla", oma küpsetatud leib, sai ja "piirakud". Oma puskargi, kui haigusetont kimbutama kipub, ja noh, mis seal salata, pidu ajal ikka kah. Tõepoolest! Ehk ammutavad nad sellest tervislikust, puhtast ja odavast, hindamatu väärtusega toidulauast meie esivanemate kosutust ja energiat. Jõudu, mida teaduslikult seletatagi ei oska.

Setu rahvariietes naised meenutavad mulle alati Setumaa metsade kasetukkasid, mustvalgeid tüvesid oma peenikeste painduvate okstega. Räägitakse ju legendiski, et kasevitstega lüüa saanud inimeses ärkab ta eluvaim, tuleb tervis ja tugevus. Kaskede varju soovitatakse istuda ka neil, kes kaotatud rõõmsat meelt tagasi tahavad saada...

Viimased piimajoad ajavad piimatordi üle lüpsikuääre. Sügan lehma sarvede vahelt, tõstan lüpsipingi nurka ja kannan piima karjakööki. Täna kurnan kolmeliitristesse purkidesse: üks läheb lapselapsele, teine tuppa hapnema, toidutegemiseks, natuke sigadele, penile, kassile.

"Pojake, äratus! Kell saab kohe seitse!" Tee voodi korda, pese ja tule sööma jääb mul ütlemata, sest tean, et ta teeb kõike seda veel enne, kui ma kohvikannujuhtme pistikusse jõuan torgata.

INARA LUIGAS, Mikitamäe vallavanem