Kuidas valmistada ravimtaimeteed

Neid, kes looduslähedusest lugu peavad ja tõbedele ravimtaimedest abi otsivad, on piisavalt palju nii haigete kui nende abistajate hulgas. Seda enam, et tihti on tablettide tarvitamisest pettunuil tulu tõusnud just taimedest. On ju ravimtaimedes talletatud inimkonna sajanditepikkune tarkus.

Põlvamaal Räpina väikelinnas on kohalikke ja kaugemaltki tulnud hädalisi aastakümneid taimedega ravinud arst Valentina Tðkonija. Hoolikalt on ta tutvunud Kagu-Eesti loodusega ja kinnitab veendunult, et sealsest suhteliselt puhtast ümbrusest kogutud ravimtaimed, kui neid vaid õigesti korjata ja kuivatada, on paljudel juhtudel teistest maadest sissetooduist paremad. Doktor Tðkonija ei eita keemiliste ravimite tähtsust ja peab neid hädavajalikuks kiireloomulistel ja rasketel juhtudel. Kuid lõplikuks tervenemiseks ja järelraviks on tema arvates sageli vaja üle minna vähem kahjustavatele meetoditele. Siis on just ravimtaimed sobivad. Taimedega ravimine, mida ka fütoteraapiaks kutsutakse, on olnud ja on maailmas paljudes paikades populaarne ja tihti on see ennast ka õigustanud.

Pikaajaliste kogemuste ja uurimuste põhjal on Valentina Tðkonija koostanud mitmeid retsepte. Nende järgi on erinevatest just kohapeal korjatud taimedest valmistatud teesegud, mille koostist ja kvaliteeti on kontrollinud meie Ravimiamet. Nüüd on müügiluba olemas ja esimesed pakendid jõudnud ka apteekidesse. Tallinna Tõnismäe apteegis on nad juba saadaval.

Soovitus

Üks Valentina Tðkonija soovitus väärib tutvustamist kõikidele, kes ostetud või ka endakorjatud ravimtaimedest (ka nende segudest) ravijooke valmistavad. Kui enamasti soovitavad taimetargad kuivatatud droogid üle valada kuuma või koguni keeva veega ja seejärel kaetud anumas lasta tõmmata, siis Räpina fütoterapeut õpetab, et taimepulber tuleb üle valada toatemperatuurilise veega ja kuumutada tasasel tulel kuni keemiseni. Kurnatakse peale jahtumist ja tarvitatakse õpetuse kohaselt.

Taolist leotise valmistamist nõudis ka sõjaeelne Eesti Farmakopöa. Selles oma aja kohta tasemel ravimiraamatus toodud eeskiri kinnitas, et droog tuleb üle valada toatemperatuurilise veega, seejärel segu 15min auruvannil kuumutada ja kurnata peale 45min jahtumist. Põhjendati, et vees hästilahustuvad toimeained lahustavad juba külmas vees. Mõned taimerakkudes olevad ained aga kuuma veega kalgenduvad ja takistavad nii teiste ainete lahustumist. Hilisemal aeglasel jahtumisel muutuvad aga koaguleerunud koostisained taas lahustuvaiks. Selline valmistamisõpetus kehtis õite, lehtede ja varte kohta. Koortest, juurtest ja nahksetest lehtedest nagu leesikalehed, tuli valmistada keedis. Selleks kuumutati segu poole kauem, st pool tundi, kurnati aga kuumalt peale 10min jahtumist. Loomulikult oli ka mitmeid erandeid ja nüüdki võib erinevate taimede korral kasutada muudetud valmistamist.

Kui leotise või keedise valmistamiseks vajalik droogikogus polnud teisiti kirja pandud, siis valmistati vesiväljatõmmis Eesti Farmakopöa järgi 1:10, st 1 grammist droogist 10 milliliitrit, kui teisiti pole ette kirjutatud, siis sobib seda vahekorda kasutada ka tänapäeval.

Lõpetuseks üks Valentina Tðkonija tähelepanek, millega tuleks arvestada neil, kes oma tarbeks ise ravimtaimi koguvad, sest ka see töö vajab teadmisi. Doktor kinnitab, et palderjanijuuri tuleb korjata sombusel päeval, siis on toimeained juures rohkem. Päikesepaiste korral on neist enamus vartes, lehtedes, õites. Seevastu õisi, näiteks saialilli tuleb koguda päikeselisel päeval.

KALJO SÕERDE