Tennis tahab mängimist

Eesti mitmekordne tennisemeister Rene Busch ei ole visanud peast mõtet esineda Eesti koondises, kuid teostab end argipäevil järelkasvu treenerina. Tennise hetkeseisust on tal selge pilt.

Teisi treenides ta koondislasele vajalikku koormust ei kogu, nimetab iga päev tunde kestavat askeldamist dotaalselt teistsuguseks koormuseks kui see, mis vajalik Eesti koondises püsimiseks. Teisi treenides olevat ka löögi- ja liikumiskiirus hoopis teine. Kuid aastaid Eesti esinumbriks peetud Buschist teatakse, et vajadusel oskab ta end jälle kiiresti vormi viia. "Kui minuga arvestatakse, siis arvestan mina koondisega ka," kuulutab Busch. "Paljud mängijad, kes hakkavad treeneritööd tegema, jätavad päevapealt tegevspordi, minul on aga pisik nii sügaval sees, et praeguseni pole suutnud võistlemist kõrvale jätta ja tegeleda ainult teiste õpetamisega." Busch mõtleb ka tänavu Eesti koondisest. Koos Luzgini, Vahkali, Troosti ja noorte annete Vilmsi ja Künnapiga. Gert Vilms õpib USAs, Eestis on noore ande väga kiire esiletõus Buschi sõnul problemaatilisem. "Ainult kaks poissi on viimase viie aastaga juurde tulnud," hindab Busch koondise täienemise pisikeseks.

Lahkunud treenerid tulevad koju

Buschi koondislase aeg sattus ajajärku, mil Eesti taasiseseisvumise järel lahkus suur osa treeneritest välismaale leiba teenima. Nüüdseks on olukord muutunud, treenerid tulevad koju ja tennis on saanud Eestis uue hoo. On põhjust rääkida uuest buumist.

"Üldiselt räägitakse, et näe, madalseis, mängijad ei tee trenni, pole viitsimist - kuid kõik see algaski siis, kui 1991, 1992, 1993, 1994 meie treenerid hakkasid sõitma laiali. Kes ikka sõidavad kui mitte kõige paremad - kehva treenerit maailmas ei taheta. Üheksateist meie paremat treenerit oli mööda maailma laiali - põhiliselt Soomes, mõni Rootsis, Saksamaal, Teet Rätsep läks Kanadasse. Mida meie noormängijad pidid tegema, kui jäid treenerita? Aga praegu - juba viimased kolm aastat - on küll tendents, et treenerid tulevad tagasi. Suurem osa üheksateistkümnest treenerist ON tagasi," teatab Busch. "Ei teagi, et viimase paari aasta jooksul oleks mõni treener läinud veel välismaale tööle. Kui tagasi tullakse, nähakse ka siin perspektiivi."

Tenniseväljakuid sigineb juurde

"Oleme ikkagi talveriik, kui peame seitse kuud tegema sisetingimustes trenni. Kolm aastat tagasi oli näiteks Tallinnas arvestatavaid siseväljakuid Kadriorus kaks, Kalevi spordihallis poolteist..." meenutab Busch nukrat seisu, kelle teada Helsingis on sada siseväljakut.

Nüüd on Buschi sõnul tekkinud uusi harjutamiskohti - Pirital, Lasnamäel ... "Nüüd on juba kaksteist siseväljakut, mis on väga suur abi eesti tennisele. Kuid väljakuid oleks vaja veel juurde," põhjendab Busch järsku huvitõusu kuningliku ala vastu.

Hispaanias on rannikualasid, kus väljakuid on nelikümmend kilomeetrit järjest. Busch on seda rikkust näinud. "Olen Hispaanias paar korda käinud - puhkerajoonides muud ei näegi, kui tenniseväljak, golfiväljak, tenniseväljak, golfiväljak.... Kuid see pole ainult Hispaanias nii. Ka Rootsis on peaaegu igas külas tennisehall või tenniseväljak. Muidugi, Rootsis ja Soomes, Ameerikas ja Saksamaal on palju ka riiklikke väljakuid - riik toetab ala. Meil riik veel ei toeta. Esimene suurtoetus, mida näen, on Tallinna spordihall, kus on kaks tenniseväljakut ja suur jooksusaal. Suhteliselt odav, tehtud inimeste jaoks - et mängida saaksid nii tervisesportlased kui ka ala tipud. Paljustki on see tänu Erki Noolele, tänu tema saavutustele. Mujal maailmas - Hispaanias ja Rootsis on ka nii, et tipud õhutavad ala arengut. Loodan, et kui Kaia Kanepi jõuab maailma saja hulka, mis on reaalne, siis hakkab meie riik võib-olla ka tennist rohkem toetama. Tendents on ilmne - tennis on maailmas üks laiema kandepinnaga alasid, ei ole riiki, kus poleks palju tenniseväljakuid."

Busch näeb tennises uut buumi

Busch peab tennist olemuselt kalliks alaks - sellega peab lapsevanem varem või hiljem leppima. Kuid Buschi sõnul on ka võimalik, et huvilisi aitavad tennisekoolid ja tugevad klubid, andekaid hakkavad toetama sponsorid. "Kui aga teha ainult vanemate rahakoti peal, siis on tennis kallis ala. Kui võrrelda näiteks male-kabega. Kuid ta on igal pool mujal maailmas ka kallis ala. Teisalt - kui võrrelda teiste alade õppemaksudega, siis ma ei arva, et tennis on meil väga kallis. Et laps saaks kaks korda nädalas mängida tund aega tennist, selleks läheb nii nelisada krooni."

Busch rõhutab siiski, et tennis muutub lapse ja vanemate jaoks iga aastaga kallimaks - varustus on kallis, et taset tõsta, peab treeningukoormus tõusma. "Kõige kallimaks muutub tennis siis, kui laps saab juba nii hea taseme, et peab hakkama võistlema. Ja mitte ainult koduses konkurentsis, vaid ka mujal maailmas. Siis on vaja sponsoreid. Aga esimesed kaks-kolm aastat algtasemel tennist ei ole rahaliselt midagi müstilist," lohutab Busch.

Busch ei salga, et näeb viimasel kahel-kolmel aastal eestlaste hulgas uut tennisebuumi.

URMAS ESLON