Männikooreleib pettuleipä

Endisaegadel kasutati Soomes nii sageli rukkileiva asendajaid, et need, niinimetatud hädaleivad, lausa omaette igapäevatoidu rühma moodustasid. Katolikul ajal oli kirikuil veel vara vaeste inimeste aitamiseks, aga ei enam usupuhastuse (luterluse tuleku) järel, mil kirikute maaomand riigi ehk trooni kätte läks. Talupojad valmistasid rukkileiva aseainet - pettust - puukoore (enamasti männi) alt võetud mähist.

Puumähi korjamist alustati suve esimesel poolel. Langetatud puu koor eraldati pussiga tüvest umbes poole meetri pikkuste ribadena, kust mähk omakorda vastava tööriista abil lahti nüliti. Eraldatud kraam kuivatati päikesepaistel ja lasti seejärel ahjukuumuses pruuniks. Enne "praadimist" kraabiti küll korp ja oksaaukudesse kogunenud vaik noaga maha, viimased jäljed sellest lisandist kadusid aga alles ahjukuumas. Pruuniks muutunud mähk peenestati uhmris või jahvatati käsikiviga. Vahel keedeti "pettus" enne ahjus küpsetamist vees pehmeks ja tambiti siis puunuiaga pudruks.

Hannu Hamunen on ametilt fotograaf

Suurema nälja ajal tehti leiba ainult petujahust, enamasti siiski lisati see juba valmistaignasse ja tulemuseks oli omapärane seguleib. Et petujahust tainas sugugi tummine ei olnud, kippus leib vägisi koost pudenema, seepärast küpsetati seda kasetohust keeratud vormis.

Petuleib levis Soomes laialdaselt kahel põhjusel: materjali oli küllaldaselt saada ja selle toiteväärtuski polnud olematu - männipuumähk sisaldab nimelt 40% toidukõlbulikke aineid. Vadjalased olevat vanal hallil ajal peale männipuukoore kasutanud toiduks ka pärnalehti ja mitmesuguseid samblikke. Petsamo laplastele oli petuleib tuttav veel möödunud sajandi algul. Soome rahvuseeposes mainitakse petu-, võhu- ja aganaleiba mitmel korral.

HANNU HAMUNEN