Luuderohi

Kes meist poleks näinud televiisorist efektiivse köharohu reklaami? Selleks on hedelix, mis on apteekides saadaval nii köhatilkade kui ka köhasiirupina. Juba ravimi nimetus näitab, et selle valmistamiseks on kasutatud harilikku luuderohtu (Hedera helix). Apteekides on müügil teinegi luuderohu ekstrakti ehk tõmmisega valmistatud ravim - prospan. See köhasiirup on tugeva rögalahtistava toimega, mis sobib ka imikutele ja väikelastele.

Hariliku luuderohu väärtus ravimtaimena seisneb selles, et ta sisaldab mitmeid bioloogiliselt aktiivseid aineid: saponiine, glükosiide, orgaanilisi happeid jt. Osal neist glükosiididest on tugev nahka ärritav toime. Seetõttu peaksid ülitundliku nahaga inimesed olema ettevaatlikud luuderohu kasvatamisel toataimena. Veelgi enam, luuderohtu peetakse mürgiseks taimeks. Muidugi avaldub taime mürgisus vaid selle lehtede, varte või viljade maitsmisel.

Luuderohi tänavahaljastuses Frankfurdis.

Juba ammugi on kasutatud luuderohu lehtede tõmmist ja leotist rahvameditsiiinis. Eelkõige on see tuntud köha ja kroonilise bronhiidi ravimina. Saksa rahvameditsiinis kasutatakse luuderohu lehtede leotist ka maksa ja põrna haigestumise korral, kollatõve, neerukivide, podagra ja reumatismi puhul. On teada, et neid haigusi on luuderohuga ravitud ka mujal Euroopas, nt Bulgaarias. Veel kasutatakse rahvameditsiinis luuderohu lehtedest pressitud mahla koos küüslaugu mahlaga gripi ravimiks. See mahlade segu aitavat ka krooniliste peavalude korral. Mõlemil juhul tilgutatakse mahlade segu ninasse.

Välispidiselt kasutatakse luuderohu lehtede ekstrakti täide ja sügeliste tõrjeks. Muidugi on luuderohi ravimtaimena tuntud vaid Kesk- ja Lõuna-Euroopa maades, kus ta looduses rikkalikult kasvab. Ta on tumeroheliste nahkjate lehtedega igihaljas ronitaim ehk liaan. Varjulistes lehtmetsades mähib luuderohi endasse puutüvesid ja oksi ning võib kasvada 20-25 m kõrgusele. Ta moodustab padjandeid maapinnal ning võib katta kiviseid järsakuid. Luurohtu näeb ka teeäärsetel puudel, linnade haljastuses, müüridel ja majade seintel.

Huvitav on seegi, et luuderohi õitseb alles sügissuvel. Kerajates sarikates olevad õied on värvuselt rohekaskollased ja ilmetud, kuid sisaldavad rohkesti nektarit. Nii kindlustab luuderohi mesilasi korjega ajal, mil looduses on vähe õitsvaid taimi. Luuderohu mustad marjataolised viljad on väga mürgised.

Meil võib luuderohtu kohata looduses Saare- ja Hiiumaa lääneosa. Seal kasvab ta niisketes metsades maapinnal, sest enamasti näpistab talvekülm ära maapinnast kõrgemale ronivad luuderohu võsud. Tõenoliselt paljuneb ta meil ainult vegetatiivselt. Nii on luuderohi Eesti looduses haruldane ja hävimisohus ning kaitse alla võetud taim.

Ajalooliselt on luuderohi seotud religioossete tavadega. Nimelt Antiik-Kreekas pärjati end Dionysose pidustustel luuderohuväätidega, sest see taim oli pühendatud veinijumalale. Roomlased tegid sedasama oma saturnaalidel (Vana-Rooma pühadel Saturnuse auks). Seost luuderohu ja veinijumala Dionysose vahel näitab kaasajalgi lõunamaiste tavernide siltidel kujutatud või ustesse nikerdatud luuderohuväät.

MAIE TOOM