Paljud meist usuvad ja ei usu ka

Olete vahel midagi palunud? Ükskõik kellelt. Mis tunne see on? Oleneb see muidugi sellest, mida ja kellelt palutakse.

Mida palutakse? Gunnar Aarma sõnul paluvad vähem arenenud inimesed materiaalseid hüvesid. Arenenud paluvad jõudu, julgust ja vaimset valgust.

Palve, meditatsiooni abil avatakse ennast jõule, julgusele ja tarkusele... See olevatki palve saladus. Ja tarkus saavat meie pärisosaks, kui me ennast ainult avame. Ning öeldakse, et missugune palvevorm kellelegi paremini sobib, seda kasutada tulebki. Tihti palutakse Jumalat. Paljud meist usuvad ja ei usu ka. Jumal on nagu olemas ja ei ole ka, sest meil pole ju tema olemise või mitteolemise kohta võimalik mingit teavet saada. Aga igaüks, kes on tundnud üksindust, teab, kuivõrd on inimloomusele omane monoloog ja iseendaga valjusti rääkimine jätabki mulje nagu kõneleksime Jumalaga sisemuses.

Kui midagi palume, siis palume seda kindlasti suurima meeleheite hetkil. Räägitakse, et siis olevat inimene ka võimeline oma jõudu ning oskusi umbes neljaga korrutama. Pole siis vast ime, et ka tulemus ei lase end oodata. Seda enam, et uskumine oma palvesse nõuab julgust, võimet riskida. Valmisolekut välja kannatada ka valu ja nurjumist.

Meelde on jäänud Mihhail Bulgakovi sõnad, mis võib-olla põrmustavad kõik ülal öeldu: "Ärge kunagi ega midagi paluge. Ei kunagi, ei midagi ja eriti nendelt, kes teist on tugevamad. Nad tulevad ise pakkuma ja annavad kõik ise."

SILLE MAKSIMOV