Kas armastust saab mõõta?

Vastust sellele otsivad ka väga tõsiselt võetavad arstid dr Gary Schwartz - Arizona ülikooli psühholoogia, neuroloogia ja psühhiaatria professor ja tema kolleeg ja abikaasa dr Linda Russek - sama ülikooli inimese energiasüsteemide labori juhataja.

Nad on teaduseilmas suurt tähelepanu äratanud raamatu "Armastus, energia ja tervis" autorid. Nad põlevad soovist mõõta seda, mida üldiselt mittemõõdetavaks peetakse. Nemad peavad armastust fikseeritavaks ja kvantifitseeritavaks, kuigi tulemused võivad olla subjektiivsed: "… tuleb lihtsalt inimese käest küsida. Me laseme ennast mõjutada eelarvamusest, et tegu on mittemõõdetava kontseptiga. Tegelikult mõõta on seda lihtne, ent väga raske on seda defineerida ja kirjeldada - see on niivõrd kaugeleulatuv ja laia haardega."

Armastuse ja läheduse puudumine mõjutab meid umbes samuti nagu teised üldtuntud riskifaktorid. Mõistmaks seda tuleb silmas pidada, et "… selle olemasolu või puudumine on seotud suure hulga talitlusmehhanismidega. Need summeeruvad sünergiliselt - selline on üks hüpotees, oma olemuselt konservatiivne, kuid teadusmaailma poolt aktsepteeritav".

Maksma paneb ennast süsteemiteooria

Dr Russekon kindel, et palju olulist võib kahe silma vahele jääda, kui kõike vaadelda nähtustena omaette, sest tegelikult nad ei summeeru sünergiliselt, vaid neist kujuneb sünergiline toime, mis tähendab, et kogumõju võib olla suurem üksikute mõjude summast. Oluline ei ole mitte iga nähtus omaette - maksma paneb ennast süsteemiteooria. Kui õigesti summeerida, võime saada üllatava tulemuse. Tavastatistika püüab faktid üksteisest isoleerida ja vaadelda üksiknähtustena. Nt kui depressiooni kutsub esile mitu nähtust - pisut vaenulikkust, solvavat hoolimatust, tsipa taktitundetust, enesesüüdistus jne - siis iga põhjus omaette võetuna ei oma kuigi suurt kaalu. Kui aga nähtused akumuleeruvad, võib tervik osutuda suuremaks osade summast.

Mis siis ikkagi tegelikult toimub? Püüdes sellele vastata, põrkume Euroopas veel vähe läbi töötatud probleemidele - energia ja informatsioon; põhiidee ongi kahe kontsepti kombinatsioonis, erinevad osad saavad kokku ja moodustavad uue terviku. Interaktsiooni kaudu. Kui sellele lisada veel üks mõiste - mateeria, ongi terve tervik loodud.

Kui on olemas tervik, siis on olemas ka armastus, sest miski pole armastusest terviklikum!

Armastus eksisteerib kõikidel tasanditel

Räägime armastusest veel. Keelelisest seisukohast on sellel sõnal lõpmata palju tähendusi: nt - ma armastan Lindat. Armastan oma koera või kassi. Ma armastan lõhet dijon-sinepiga. Armastan Itaaliat. Armastan seksi… Igal nimetatud armastusel on oma tähendus: ma armastan Lindat teisiti kui suitsuangerjat, Tirooli mägesid teisiti kui puulõhkumist jne. Mis õigusega kasutame siis sõna armastus nii erinevate mõistete puhul? Mis on sõnal armastus ühist kõige sellega, mida armastame? - Põhimõtteliselt kasutame seda sõna siis, kui tahame väljendada oma poolehoidu või külgetõmbejõudu ja meil on soov seda endasse integreerida. Kui midagi/kedagi armastame, oleme valmis seda omaks võtma, soovime sellega ühendusse astuda, ühineda ja midagi saada. Psühholoogid ja bioloogid kasutavad mõisteid liituma, kokku kuuluma, ühte sulama. See muutub süsteemiks siis, kui külgetõmbejõud on vähemalt kahepoolne.

Dr Russek arvab nii: "Armastus on fundamentaalne ligitõmme. Temas sisaldub alati mingi info. Sestap ta eksisteerib kõikidel tasanditel. Nt vesi: eraldi vaadatuna on see vesinik ja hapnik - kaks täiesti erisugust ainet. Nad ühinevad (külgetõmbejõu mõjul) ja neist saab imeaine vesi. Teisisõnu, vesinik ja hapnik võtavad üksteisest seda kõige väärtuslikumat, mis neis sisaldub. Ühinemise kaudu loovad nad midagi sellist, mis on suurem neist endist. Armastus ei ole midagi ainult inimesele omast - see on materiaalne ja spirituaalne ühendav jõud, mis eksisteerib ka mikro- ja makrokosmoses meie tahtest sõltumata."

Külgetõmbejõud ei saa olla ühepoolne - teise objekti olemasoluta ta ei toimi. See on jõud, mis toidab, kaitseb, katab, mis hoolib teisest ja endast ning hoolitseb enda ja teise eest. Selline vastastikune külgetõmbejõud ehk armastus ja soov moodustada uut tervikut on iseloomulik kogu olemisele. Kujutlegem, et armastus on mitte lihtsalt biokeemiline protsess, mingi molekul, aine, sõlmpunkt ajudes, vaid et see on eeldus sellele, et mingi terviklik süsteem saab üldse tekkida, eksisteerida. Tervise seisukohast kujutlege, kuidas selline protsess või süsteem kindlalt, vabalt ja sujuvalt osaleks energia ja info vabas voolamises. Siit järeldame, et armastus on ürgseim jõud omasuguste hulgas - metajõud. Meie suutlikkus kogeda armastust ja ühtlasi tunnetada seda energiat loob uue tasandi mitte vaid biofüüsikalisel tasandil. Sestap uuritakse praegu mitte ainult armastuse füsioloogiat ja biokeemiat, vaid ka tema energiat.

Head emotsioonid avavad südame

Kas sellest järeldub, et ennast isoleeriv, teisi vältiv inimene depressiivseks muutub seetõttu, et eraldab ennast energiaallikast? Nii ongi. Kuna ise saame suunata ja juhtida oma ühendust energiaallikaga, siis armastus soodustab tervenemist, hirm aga haigestumist.

Me räägime neuropeptiididest, et nad vahendavad ühendust keha ja vaimu vahel. Kuid senistest avastustest ei piisa mõistmaks seda, kuidas emotsioonid/kujutlused meie keha mõjutavad. Lääne meditsiinis teame nähtust homöostaas - keha füsioloogiliste süsteemide iseeneslik vajadus olla tasakaalus. Mis jõud seda korraldab? Meie talitlused on normis niikaua, kui koormame neid nende koormusnormide piires. Teadlane Candace Perts jõudis veendumusele, et "… kontakt või ühendus keha ja vaimu vahel on otseses seoses emotsioonidega - head, positiivsed emotsioonid avavad südame, negatiivsed lukustavad, teevad haigeks. Kuid organism tahab olla pidevas tasakaalus!".

Siit järeldub, et peaksime oma isikule rohkem tähelepanu pöörama ka siis, kui paljud asjad teadusele esialgu veel salapärased ja seletamatud tunduvad. Kui küsida, miks armastus teeb meid tervemaks, siis otsides vastust teaduse hetkeseisust ei pääse me kuigi kaugele - puudub teaduslikult põhjendatud kontseptsioon organismi energiasüsteemist.

Tervendav energia on ammendamatu

Idas on kaugemale jõutud:Inimest juhib kehas voolav energia ehk prana, mille kese asub südames; süda vahendab emotsioone, seal asub ka keskne chakra - temast ülalpool on kolm ja allpool samuti kolm chakrat. Meile tundub see müstilisena, et inimene pole muud kui energiasüsteem, mis on lahutamatult seotud kõigi teiste energiate/energiasüsteemidega. Alati, kui muretseme või tunneme ängi ja hirmu, tekib stress; see aga, eriti isoleeritusest tekkiv stress, on võimsamaid tasakaalust väljaviijaid. Kõik, mis häirib ühtekuuluvustunnet, mõjub hävitavalt.

Dr Janet Quinn mõõtis puudutusteraapiat saava inimese immuunsüsteemi talitlusi ja järeldas, et kehaomase kaitse talitlused aktiveeruvad mitte ainult ravitaval, vaid samavõrd ka ravijal. Avatud südamega antud energia praktiliselt ei ammendu. Avatud südamega inimene annab alati midagi teisele - see andmine on ühtlasi saamine. Kui omakasupüüdmatult anname, saame ühtlasi ka endale midagi. Tervendav energia on ammendamatu ja tema suurus sõltub soovist, eesmärgist, miks ja mille nimel tegutseme.

Lahutamatu seos kõigi ja kõigega

Filosoofiliselt kõlaks see nii: näiliselt on kõik isoleeritud, justkui puuduks omavaheline seos - "… mingil helgel hetkel tunnetab inimene oma lahutamatut seost kõigi ja kõigega, mineviku ja tulevikuga, tunneb tänulikkust ja aukartust…" - nii võis mõelda Einstein, kui ta rääkis solidaarsusest kõige elavaga. Sellist suurt ühtsust on kogenud need, kes ühel või teisel põhjusel on silmitsi seisnud Tema Kõrguse - Surmaga. Siis tunnetatakse, et kõik meie sees ja ümber seisab koos mingi armastava, intelligentse energia abil. Tervenemine võibki teoks saada siis, kui inimene mingil tasandil väljub isolatsioonist - vabaneb isoleeritusest. Igasugune puudutus(teraapia) viitab ühtekuuluvuse rajale. Küllap just seepärast hiina rahvameditsiinis peetakse massaaþi - puudutusteraapiat üheks olulisimaks tervendamisvahendiks.

Asjal on ka oma antropoloogiline taust ja see ulatub tagasi väga kaugesse minevikku. Inimmälu on suuteline meeles pidama ja ära tundma keskeltläbi mitte rohkem kui 300 ligimest - mis üle selle, muutub ähmaseks. Kauges minevikus, kui meie esivanemad elasid veel kogukondadena koos, lõhenesid seda arvu ületavad kooslused väiksematesse gruppidesse - väga oluliseks peeti, et kogukonnas kõik kõigest ja kõigist teaksid. Suurt tähtsust omas kogukondlik intiimsus.

Tervenemine saab toimuda mitmel tasandil

Meil puudub see tervendav ja ühtlasi distsiplineeriv kogemus - meie ühiskonnas on lihtsalt liiga palju inimesi. Me killustume pisigruppideks - suuremad kogukonnad (parteid, ühistud, seltsid jne) muutuvad mittetransparentseks ja nende sees tekivad uued liidrid, sest kõikidele meele järgi olla ei saa parimgi juht. Paradoks: ühiskond on liiga suur ja ühtlasi liiga väike. Dr Ornish: "Tervenemine saab toimuda mitmel tasandil - eelkõige peab see toimuma poliitilisel tasandil, et iga ühiskonnaliige saaks iseennast tervendada; vastasel juhul "hoitakse meid koos sunniviisiliselt" ja kiirgame kogu oma paranoiat teistele. See ei ole terve ühiskond, kus tegeletakse aina vigade otsimise ja teesklemisega, kus igaüks püüab igaühe eest midagi salajas hoida, varjata. Sõjategevust ei peata poliitika ega agressioon. Sõdu saab vältida vaid siis, kui kõik ühiskonna liikmed endatervendamisele peamist tähelepanu pööravad.

Dr Lisa F. Berkman muretseb, et elame ühiskonnas, kus kokkukuuluvusele lubamatult vähe tähelepanu pööratakse. Langetame hulgaliselt poliitilisi, majanduslikke jne otsuseid ja tähelepanuta jäävad sotsiaalsed faktorid, mis tema meelest tohutut rolli mängivad.

Avatus ja tugev küünarnukitunne

"Ehk on selles põhjus, miks Jaapanis ja Prantsusmaal suhteliselt vähem südamehaigusi põetakse. Prantslaste puhul väidetakse, et see seostub suure hulga veiniga, mida seal tarbitakse. Selles võib olla ivake tõtt - tähtsam on siiski avatus ja tugev küünarnukitunne. Tihti minnakse koos lõunat sööma, istutakse ühise laua taga, vesteldakse (ja mitte ainult tööteemadel) ja koos minnakse tagasi. Mõeldes lõunapausile oma töökohas (USAs - BW) võin ühe käe sõrmedel üles lugeda selliseid juhuseid."

Bruce Link avaldas arvamust, et on põhjapanevaid tõdesid, mis ei ole proksimaalsed, st (kehale) lähimised. Terviseprobleemide puhul oleme lähimiste põhjuste otsimisest päris ogaraks läinud - otsime põhjusi seal, kus neid on kergem leida. Mida aga teame valdkondadest, mis on seotud sotsiaalsete ja suhtlemisele põhinevate probleemidega? Me raiskame aega ja raha biokeemiale, sest seda aktsepteeritakse ja finantseeritakse heldelt. Armastusel laseme minna oma teed. Ilmaasjata. Armastust, inimese lähedust, puudutusi mõõta ei saa - nad on meie mõõteriistade jaoks liiga kõikehaaravad. Esialgu püüame mõõta kõiksust tolmukübeme abil. Egas midagi. Mõõtke. Ja armastage.

BOLESLAW WEIDEBAUM