Haigutamine, laialiaetud suuga hingamine

Kas haigutamisel on mõte?

"Otsekohene ja selge, see viitab, et tuleb uni," selline on enamasti vastus.

Tuntud vene kirjanik I.Gontðarov jutustab: "Päevad, olgugi et igaüks erinev, voolavad väsitavalt aastate kogusse. Haigutus tekib tööl, lugedes raamatut, näitust vaadates, haigutused tulevad suule nii kärarikkal koosolekul kui ka meeldivate vestluste käigus."

Inimene haigutab ka siis, kui tal on igav.

Füsioloogiliselt seisukohalt võetuna on igavus sarnane unele. Inimest haarab roidumus, elutegevus aeglustub. Haigutades püüab ta instinktiivselt ebameeldivast seisundist vabaneda.

Inimene haigutab, kui ta on kurb,

kui tunneb nälga, pole piisavalt maganud. Vahel kipume haigutama, kui tuleb kaua istuda umbses halvasti õhutatud toas või tuleb väsitavat üksluiset tööd teha. Mõnikord tuleb haigutamine hoopis omavoliliselt, täiesti põhjuseta.

Kõigile on teada, et haigutamine on nakkav: hakkab väsinud või vähemaganud inimene haigutama, ja paljud lähedalolevad hakkavad ka haigutama. Sama nakkav kui haigutamine on ka naer, pisarad ja teised emotsioonid.

Mõnikord haigutavad inimesed, kes põevad mitmesuguseid kesknärvisüsteemi haigusi, kui ka mürgitumise ja tugeva veritsemise puhul.

Haigutavad mitte ainult inimesed, vaid ka loomad.

Miks inimene ikkagi haigutab?

Haigutamine on seotud hingamise muutustega. Hingamist reguleerib ajus asuv eriline hingamiskeskus, mis reageerib tundlikult mitmesugustele närvi ja vere keemilistele muudatustele organismi tegevuse protsessis. Hingamiskeskus võtab vastu mitte ainult ärritusi, vaid muudab kiiresti ka hingamisrütmi ja sügavust sõltuvalt füüsilisest koormusest, hapniku juurdevoolust.

Haigutamine tekib siis, kui inimene on unine, teda vaevab igavus, mure või väsimus, kui organism on üleväsinud. Inimene väsib, kui tal nõrgeneb lihaste toonus, veres on vähenenud hapniku hulk. Kui see leiab aset õhtul, siis muutub väsimus peagi uneks. Päeval aga peab unisusest jagu saama.

Haigutus ehk sügav sissehingamine tuulutab kopsu alveoole. Aitab organismist eraldada liigset süsihappegaasi ja suurendab hapniku sattumist verre. Sügaval sissehingamisel perifeersetest veresoontest suundub veri energilisemalt südamesse ja kopsudesse. Seda soodustab ka ringutamine. Paraneb peaaju varustamine verega ja see hajutab unisuse.

Väsimuse mõjul koguneb närvirakkudesse teatav kogus ainevahetuse produkte. Kuna verevool suureneb, ei jõua need organismist eralduda. Need ainevahetuse produktid erutavad hingamiskeskust, mille signaalid käivitavad hingamislihaseid. Ja siis on haigutamise põhjuseks närvisüsteemi üleväsimus. Inimesele on hädavajalik puhkus.

Organismi satub vähem hapnikku, kui inimene viibib kaua umbses ruumis vähe liikudes. Värske õhk ruumis, mõõdukas liikumine tööajal tõstab organismi toonust, normaliseerib südame, kopsude, peaaju verega varustamist.

Vahel hakkavad inimesed haigutama hommikul voodist tõustes. Harilikult haigutavad hommikul need, kes pole lõplikult väljapuhanud, ja ka need, kes ei tegele hommikuvõimlemisega, mis tugevdab ainevahetuse protsesse, aidates kergemini ja kiiremini uneseisundist üle minna ärkvelolekule.

Konkreetselt on haigutus defineeritud meditsiini-leksikonis:

"Haigutamine - omavolita sügav laialiaetud suuga sissehingamine, mis tekib siis, kui organismis on hapnikupuudus nõrgenenud hingamise või puuduliku õhu tõttu. Haigutamine on kohanemise reaktsioon, mis suurendab organismile vajalikku hapnikuhulka. Haigutamist saab kõrvaldada sügava hingamise kaudu, kui ka lihaste energilise liikumise abil."

Läti ajakirjandusest KARL VEBER