Kevadel ajakirjandus hinges

Vältigem karja, ütlevad paljud filosoofid. Löögem nende pihta, kes tahavad meid teha enda sarnasteks. Mida rohkem keegi kirjutab, seda vähem ta mõtleb jne. Ja veel. Midagi ei tohi uuristada põhjani. See olevat kirjanduse range seadus ning sama soosib ka üldsus.

Eks ta ole. Ja on ju ka.

Tänapäeval teeme lehte paratamatult massidele. Muidu kukub omanik ja kukume meie, ajakirjanikud. Ajakirjanikel tuleb teha kõik, mis on hea kapitalismile. Ja teemegi.

Ometi alles hiljuti me kõik ootasime ja mõned meist ei jõudnud äragi oodata uut Eesti aega. Miks me siis nüüd nutame? Või on need võltspisarad.

Lohutuseks: kõik asjad siin elus on tegelikult puudulikud, ilmselt pole ideaalseid ühiskondi ka.

Terviselehte tehakse samuti paljuski toetudes laiale lugejaskonnale. See tähendab mitte väiksele arvule intelligentsetele tohtritele või pelgalt tõsimeditsiiniteadust tagaajavatele lugejatele. Selleks on ehk teised üllitised.

Tänu sellele, et latti ei tõsta, ega ka langeta, suudame kanda kinnitada tervisemeedia maastikul.

Terane silm, kes jälgib seda kaalu, on see, kes vääriks rohkem kui heakskiitu. Need, kel nina vastu lina, vahel hästi ei näe. Tänan ette

SILLE MAKSIMOV