Kas eestlane peaks konservikarpi tagasi pugema?

Riigi tugevus sõltub perede tugevusest. Rahvas peab ennast taastootma. Praegu elab Eestis 1,4 miljonit inimest, juba 7 aastat on suremus sündimuse ületanud. Rahvastik vananeb aegamisi. Oleme maailmas vanurriikide seas 22. kohal. Kui noorperede tõhusaks toetamiseks midagi kardinaalset ette ei võeta, tuleb meil hauataguses maailmas koos liivlastega nutta taga kurba saatust.

Kui tõmmata paralleele ajalooga, siis võiks ju väita, et eesti talupoeg elas aastasadu vaesuses ja vaimupimeduses, ometi oleme siiani säilinud. 700 aastat elas eestlane baltisakslaste poolt justkui konserveerituna. Kerkib küsimus, kas just see konservne olek ei aidanudki meil püsima jääda. Ei arva, et eestlane peaks konservikarpi tagasi pugema, aga tänapäeva avatud maailmas pole enam võimalik ega ka kuigi eetiline sajanditaguste elumallide eeskujul toimimine.

Paljude eesti ajakirjade lehekülgedelt vaatavad vastu endaga rahulolevad glamuursed näod. Ehk on eesti tulevik nende kätes? Vaevalt küll. Balzac, kes tundis elu peensusi, väitis, et ausalt rikkaks saada on niisama võimatu kui ausalt varastada. Järeldan, et ka eesti ärimeeste ja poliitikute rikkuse taga on mõni must tegu, ja et luukered kipuvad vahel ise kapist välja kukkuma, tuleb uusrikastel vaeva näha pigem oma päevavalgust kartvate tegude kinnimätsimisega kui pere loomise ja kõigi sellega seonduvate probleemidega.

Ebakindlus tuleviku ees uuristab ühtviisi nii vaeste kui rikaste südant. Jalad-õhus olukorras on võimatu midagi püsivat luua.

Üha vähem hoolib eestlane oma tervisest. Statistika ütleb, et on hakatud küll tervislikumalt toituma, vähem suitsetama ja rohkem tervisespordiga tegelema, kuid enesetappude ja mõrvade arv on suurenenud. Kummaline seegi, et riik hakkab raha kokku hoidma inimeste ravimise arvelt. Kui elu pole enam väärtus, mis siis siin maailmas üldse väärtus on?

MERLE NORVIK,
Tartu Meditsiinikool