Maile Mangussoni saadab jooksurõõm

Vändrast Tallinnasse kolinud ja Toomas Tarmi kõrval jooksuharrastuseks uue sädeme leidnud Maile Mangusson väidab, et tahtmine jooksjana veelkord üritada ei ole seoses ainult Toomaga, sest oma otsuse teinud ta juba läinud aasta alguses.

Kui Eestis hakati tegema seitsmevõistlejate gruppi, käis jutt, et mängid kaasa. Kas pärast äsjast edukat talve jääb ainult jooks?

Pärast seda talve jääb ikkagi ainult jooks. Noorest peast sai tehtud kõiki alasid, mitte ainult jooksu. Esimene treener pani tugeva põhja alla, kuid tegelikult meeldivad mulle õudselt hoopis pallimängud. Ülikooli ajal kutsuti mind korvpalli ja võrkpalli, kuid mõtlesin, et kui pean esimese aasta pingil istuma - see ei meeldi, parem jooksen.

Mõned jalahädad on olnud, kuid kas jooks on andnud või võtnud tervist?

Jooksmine tervist võtnud küll ei ole, ikka rohkem on andnud. Pärast jooksu on alati hea enesetunne. Ma ei lähe jooksma, et pärast oleks sant tunne.

Kas jooksmisest on saanud elamise viis?

Kindlasti on. Mu töö on seotud lastega ja ka see on jooksmine. Vändras olin kehalise kasvatuse õpetaja ja seal oli mul väikeste grupp kergejõustikus, oli ka korvpallurite grupp. Läinud sügisest on kaks gruppi Kalevi kergejõustikukoolis.

Elus tuleb igasuguseid asju ette, iga inimene võib korraks kaotada hingelise tasakaalu. Kas jooks on aidanud?

Kindlasti, ka siis, kui kooli lõpetasin, ja kui omal ajal tööl olin. Leidsin ikka aega, et ennast jooksmisega rahustada. Läksid sörkisid kasvõi kuskil metsa all - tõesti rahustas, et saan ja jõuan kõigega toime tulla.

Treener Källe on öelnud, et tahtsid jooksmise jätta, sest isiklik elu läks õnnetuseks nii sõlme, et tekkis tahtmine jätta kõik. Kas pärast suuri üleelamisi võid öelda, et jooksu juurde tagasitulek oli ikkagi õige samm?

Oli kindlasti õige samm. Juba see, et treeninggrupp, kellega koos käin, inimesed, kellega suhtlen, on sama ala peal, mida ise teha tahan. Mulle meeldib ka võistelda. Siis on näha töö, mida teinud olen.