Kelle tarbeks reformitakse arstiabi?

Aastaid kestab arusaadava eesmärgita sebimine arstiabi korraldamisel. Seni ei osata konkreetsete faktidega põhjendada, milleks seda tehakse ja kuhu tahetakse jõuda.

Moodustame suure sihtasutuse Tartu Kliinikum, hakkame moodustama sihtasutust Tallinna Haiglad, kaotame polikliinikud, muudame erialaspetsialistid-arstid üksikisikuist ettevõtjateks, nagu oleme teinud perearstidega. Moodustame taas perearstikeskused, kuna üksinda töötada on siiski kulukas - kuid uue käsitletava "Tervishoiukorralduse seaduse" järgi ei tohi töötada erialaspetsialistid perearstidega ühes asutuses. Keelame fluorograafia kopsuhaiguste varajaseks avastamiseks ja paneme asutuse tellimusel ringlema fluorograafia bussi, sest haigekassal ei leidu vahendeid kinni maksta röntgenis tehtud kopsuülesvõtted (ca 10 korda kallimad kui fluorograafia). Aga kuidagi peab kopse uurima, et leida ravitavaid või ühiskonnale ohtlikke lahtisi tuberkuloosivorme.

Iga haigla, eriarstiabi ambulatoorne keskus ja eraarstid võitlevad haigekassa raha eest. Haigekassal puudub senini kriteerium, mille põhjal otsustada, kellelt ja millises koguses arstiabi osta. Suurema limiidi saajad elavad hästi, soetavad seadmeid, teostavad uuringuid-operatsioone, mida hinnakirja tasakaalustamatuse tõttu on haiglal kasulik teha. Samal ajal on raviprotsess täielikult alafinantseeritud (iga ravipäev haiglavoodis toob kahju 50-150 EEK), seda muidugi juhul, kui medikamentoosne ravi ja põetus toimub nõuetekohaselt ja osakond on ka vajaliku personaliga mehitatud. Eelpooltoodust on põhjustatud kiire haige "töötlus" ja saatmine koju tablette neelama. Tagajärjeks sageli kiirabisireeniga haiglasse tagasi sõidutamine, millele lisanduvad vältimatud suured ravikulud.

Kellele on järjekord hea?

Väidame, et järjekorrad on head: vaat Inglismaal on haiglaravile järjekord kuni 2 aastat. Jätame aga ütlemata, kui paljud nendest ei jõua kunagi haiglasse, sest enne nad lahkuvad ilmast, või palju on neid, kelle haigus jõuab faasi, kus meditsiin enam aidata ei saa. Arvame, et on hea, kui on järjekord. Kellele? Haigele igatahes mitte. Raviasutusele? Võib-olla, saab rütmiliselt ja plaanipäraselt tegutseda. Järjekorras nihutamisega võib arst nn lisaväärtust teenida - kolleeg Pikani väide, et järjekord on arvutis ja siin kohanumbrit vahetada ei ole võimalik, on lapsik väide, arvestades meie ühiskonna tänapäevast moraali. Krooniline haigus võib ju muutuda "ägedaks" ja kiirabiga haiglasse saabuda vastavalt kahe- või kolmepoolse kokkuleppe olemasolul. Kellel on järjekorrast kasu? Tõenäoliselt tervishoiutöötajatele, kes teevad patsiendi poolt makstava raha eest järjekorras seisvale haigele ravikuuri või operatsiooni eraasutuses. Reeglina sama arst, kes munitsipaal- või riigihaiglas haigekassa ressursi vähesuse tõttu ei saa haiget ravida, võtab oma erapraksises maksujõulise patsiendi ravile ja lahendab tema probleemi. Järjekorrad jäävad nn teisejärgulistele eestimaalastele: väikese sissetulekuga kaaskodanikele, pensionäridele, invaliididele jt.

Kulutused arstiabile suurenevad

Füüsilise või vaimse puudega ja kroonilisi haigusi põdevad isikud ei ole võimelised aktiivselt ja võrdväärselt tööprotsessis osalema ning on seetõttu vähemkindlustatud kui terved ja tugevad, kes on jõudnud karjääriredelil tasuvatele ametikohtadele. Jõukad inimesed on tervemad ja seda mitte ainult põhjusel, et nad oma tervise eest hoolitsevad, vaid pigem looduse poolt kaasa antud parem tervis on võimaldanud neil jõuda vastavale positsioonile ühiskonnas.

Milliseks kujuneb riigis meie arstiabi olukord pärast selliselt kavandatavate ümberkorralduste teostamist? Vastavalt kehtivale seadusandlusele eraomandis oleva teenuse (arstiabi) osutajal on õigus teenuse hinda ise määrata. Suure tõenäosusega kulutused arstiabile tõusevad tunduvalt, kuna kaob vajadus kinni pidada momendil kehtivatest riiklikest raviteenuste hindadest. Väide, et konkurents arstiabiturul hoiab hinnad madalal, ei ole tõsiselt võetav, mida võib kinnitada praegune olukord ravimiturul või hambaravis. Kahe hiidhaigla, Tartu ja Tallinna ühishaigla tekkimisega hääbub vajaliku tasemega statsionaarse arstiabi osutamine teistes piirkondades. Seda saab mõjutama põhiliselt haigekassa raviteenuse ostupoliitika ning arstide liikumine Tartusse ja Tallinna seoses arstliku tegevuse arengu perspektiivituse tõttu väljaspool neid keskusi.

Monopolid määravad hinna

Kodanik nn perifeerias jääb ilma kvaliteetsest eriarstiabist - tema kulutused keskustes diagnostikal ja konsultatsioonidel käimisega kasvavad tunduvalt. Haiguse protsessist täieliku ülevaate saamisel tekib paratamatult infotõke, mille tulemusena ka raviprotsess ei saa olla alati täisväärtuslik.

Tõuseb tunduvalt võimalus teenida perifeeria arvelt - teostades massiliselt hinnakirjas kõrgelt hinnatud uuringuid (maksab saatev asutus) ning raviprotsessiks (nn tablettide neelamiseks) saata patsient tagasi kodumaile.

Kaks moodustatavat superraviasutust võivad monopoliseerida põhilise osa arstiabi turust, millele järgneb see, mis on toimunud panganduses, energia- ja sidesüsteemis. Monopolid määravad hinna ja kohustusliku kasumi ning ühiskonna liikmetel jääb võimalus maksta või ilma jääda sellest teenusest.

Tervishoiu ümberkorraldamise tulemusena peaks kõigile kodanikele (eestimaalastele) tagatud olema kättesaadav arstiabi kvaliteediga, mida riik on võimeline tagama. Väljaspool riiklikult tagatavat abisüsteemi võib ja peab eksisteerima arstiabi saamise võimalus neile, kes on võimelised selle eest tasuma ja keda ei rahulda riigi poolt tagatud abi maht ja kvaliteet.

Miks teostame ümberorganiseerimist?

Riikliku ressursi piiratuse tingimustes on vajalik leida optimaalne tervishoiukorralduse ühtne süsteem, mis esmalt arvestaks kodanike vajadusi, riigi võimalusi neid kõigile võrdselt tagada. Kõigile arusaadav ja enamust rahuldav arstiabi korraldus on üks olulisemaid turvalisuse komponente riigis, tagades enamikule meist kindlustunde ja usu õigusriiki.

Miks me seda ümberorganiseerimist siis ikka teostame? Põhjus on väga lihtne - olemasolev rahahulk, mis liigub riigi tervishoiusüsteemis, ei taga arenenud maade tasemel elanikkonna tervishoiualaste vajaduste lahendamist. (Kusagil maailmas ei ole nii palju vahendeid, et suudetaks katta kõiki vajadusi tervishoiu osas.) Muudatuste korraldajad väidavad, et tahavad tagada paremat arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeti. Tegelikult saavutame hoopis arstiabi kättesaadavuse vähenemise, eriarstiabilt suundume põhiliselt üldarstiabile (perearst), mis tingimata toob kaasa kvaliteedi languse.

Kogu see virr-varr ümber tervishoiu ei ole suunatud Eesti kodaniku tervishoiualaste probleemide paremaks lahendamiseks vaid raviasutuste ja siitkaudu ka ravijate probleemi lahendamiseks. Muidugi nende ravijate, kes peale reformi jäävad, moodsalt öelduna, tegutsema tervishoiuturul. Mis saab aga meie kaaskodanikust? See küsimus tänasel päeval ei huvita küll vist kedagi. Aga peaks huvitama! Tervishoiu korraldamine riigis on sedavõrd oluline küsimus, et sellega peaks valitsus ja parlament väga tõsiselt tegelema. Pärast iseseisvumist pole kumbki neist suvatsenud põhjalikult tervishoiuküsimustega tegelda, erinevalt ühe televisioonikanali või paarikümne majaomandi tagastamise probleemidest.

Lugupeetud riigikogulased ja valitsuse liikmed, aeg oleks hakata selle probleemiga tegelema koos selle töö tegijate ja nendega, kes seda tööd heal tasemel vajavad. Muidu juhtub nii, et rikkad ravivad ennast välismaal ja vaesed surevad kodumaal.

PEETER MARDNA,
Sotsiaalministeeriumi ravikvaliteedi ekspertkomisjoni esimees