Jooks viib kokku inimhingi

Pikamaajooksjana tuntud Toomas Tarm ja keskmaid läbiv Maile Mangusson ei salga, et ühesugune harrastus - jooks - on aidanud neil teineteist leida ja eelmistel aastatel eraldi ja erinevaid elusid elades ette tulnud muresid leevendada. Nad on nüüd leivad ühte kappi pannud.

Toomas ütleb, et tal on hea meel, et Maile jooksutulemused on hakanud paranema, kuid lisab, et tegelikult on Maile tulemused kogu aja vaikselt paremaks läinud. "Suuri tagasilööke pole olnud. Loodan, et tal on nüüd Tallinnas natuke paremad treeningtingimused, mis tal seni Vändras olid suhteliselt kesised. Eriti talvel. Mina püüan teda igati toetada. Kindlasti on mul mingi osa taustategijana. Kui inimesed koos elavad, siis nad mõjutavad teineteist. Treeningusse ei ole ma tal küll eriti sekkunud. Vahel olen püüdnud anda nõu, olen ärgitanud teda natukene pikemaid krosse jooksma. Saame koos joosta küll, oleme pühapäeviti teinud krosse nii, et mina lähen tund aega varem välja, kuskil saame kokku ja teise tunni jookseme koos. Tempo erinevus nii väga suur ei ole," leiab Tarm.

Tarm kinnitab, et nagu mõnel teiselgi, on tallegi jooksmisest saanud elamise viis. "Sest kui olen juba kolmekümne ühene ja sellest vähemalt pool elu teadlikult jooksnud, siis teisiti seda nimetada ei saagi."

Tarm ei kahetse jooksule andumist põrmugi, sest vigastusi on olnud vähe ja aastaid kestnud harrastus on tervist rohkem andnud kui võtnud. "Väikesi tervisehädasid on olnud veidi rohkem kui oleks olnud tavalise inimesena, aga samas - tulevikuks on võib-olla kasu, seda veel ei tea. Igasuguseid südame- ja sisemisi hädasid, usun, aitab normaalne treening vältida."

Maratonid kingivad mõnutunde

"Miks ma jooksen? See on küsimus, mida võib esitada siis, kui vaadata suurte linnamaratonide starte, kus kakskümmend viis tuhat inimest stardis. Inimestel on kindlasti erinev motivatsioon, miks nad jooksevad, paljudel on ka raudsed põhjused, mis neile ei meeldi jooks. Sest jooks on siiski üsna raske ja monotoonne. Mina võin öelda paar komponenti, miks jooksen? Esiteks suur harjumus - jooks on elustiiliks kujunenud. Teine asi on ikkagi ka saavutusvajadus, kuigi reaalselt näen, et ma OMi või MMi medalile ei tule. Aga ka Eestis kolme hulgas olla on omaette tore. Saab reisida, kuid mulle ei meeldi reisida eesmärgita. Mulle meeldib nii, et lähen kuskile teise riiki maratoni jooksma. Seni olen käinud ühtedes ja samades kohtades. Kui aktiivse jooksu lõpetan, hakkan käima rohkem just suurtel rahvamaratonidel ja hakkan veel rohkem mõnu tundma," arutleb Tarm.

Esialgu jahib Tarm maratonidelt veel ka tulemust. "Kuid ma ise näen, et kui kunagi päris aktiivsest tegevusest loobun, siis tulemuse nimel ma kindlasti enam nii kõvasti treenima ei hakka. Ma ei ole hull fanaatik, kes veel neljakümne viieselt hirmsat mahtu jookseb. Mul oleks siis ÕIGE AEG minna proovima mingit päris suurt maratoni, et sealset fiilingut, teenindust ja kõike muud nautida."

Tarm on läbinud Hamburgi maratoniraja juba kuus korda, Stockholmi oma kolm korda. "Kaunis sarnased maratonid nii osavõtjate arvult kui fiilingult. Hamburg on tasemelt veidi kõvem. Päris suurtel maratonidel pole ma käinud, pole sinna lihtsalt ise tükkinud. Olen end mõnusalt tundnud maratonidel, mis on mulle rohkem jõukohased. Lisaks olen jooksnud väikseid maratone Eestis ja Soomes. Maraton on maraton, kuid selles on vahe sees küll, kas on sada meest stardis või kümme tuhat. On fiilingu vahe, teenindus on suurtel maratonidel parem - seal on parem joosta ka tulemust."

Tarmil on tekkinud vennaskond, kellega ta maratonidel ikka ja jälle kokku saab. "Meil on leedukatega päris hea punt, Rootsist ja Saksamaalt paar venda - nemad jooksevad ka kevadeti Hamburgis ja siis suvel juba mujal."

Soomes lokkab jooksukultuur

Jooksukultuur võiks Tarmi arvates Eestis olla kõrgem. "Ma pean selle all silmas kõike - nii jooksude korraldamist, teenindust, reklaami kui ka jooksjaid endid, nende eesmärgiseadmist. Hea oleks võtta malli Soomest, kus on kindlasti palju kõvem jooksukultuur kui meil. Meie rahvaarvude vahe on kolmekordne. Soomes läbib igal aastal maratoni natuke alla kümne tuhande inimese, Eestis paarsada. Meeletu vahe. See ei puuduta tippjooksjaid, vaid suurt massi. Soomes tuntakse maratonist mõnu, jookse on viiekümne ringis. Eestis korralikke maratone peaaegu ei ole - paar tükki on jäänud, sest et on vähe jooksjaid. Mõnes mõttes surnud ring."

Kas eestlane peaks tervist silmas pidades rohkem jooksma? Tarm arvab, et viimasel ajal levima hakanud uued alad on küll toredad, kuid ei asenda igipõliseid kestvusalasid - tervisejooksu, suusatamist, jalgrattasõitu. "Usun, et siin ei ole vastuvaidlemist, et need kolm on ikkagi tervisele ja organismile kõige kasulikumad. Kõik need ekstreemalad asetaksin natuke teise klassi," põhjendab ta.

URMAS ESLON