Otsige naist!

Öeldakse - otsige naist! Et kui te ei märka kõikides inimkonna üllastes ja alatutes tegudes kuskil valguse ja pimeduse, headuse ja kurjuse ristteel naise varju, siis ei näe te ega mõista midagi endast ega oma ajast.

Larissa Vassiljeva raamatus "Kremli naised" tõestatakse veenvalt, et Marie Curie ja Nadezda Krupskaja visadus oli see, mis ühel puhul saavutas võidu raadiumi üle (Hiroshima, Nagasaki, Semipalatinski, Nevada ja Tsernobõl), teisel puhul kõige paremate kavatsustega inimese ja tema tuleviku triumfi. Ollakse kindlad, et ei härra Curie ega Lenin poleks kunagi saavutanud naisteta neid suuri kordaminekuid. Mõlemal puhul seisid globaalselt mõtlevate meeste selja taga erakordselt töökad naised, ehkki jah, siiani pole suutnud inimkond määratleda, kas tänada kaht silmapaistvat paari nende kingituste - raadiumi ja revolutsiooni - eest.

Juba 20. sajandi alguse naine jooksis kodunt välja, mitte koju. Naismutandina tormles ta läbi sajandi, kandes mehelikku lippu kui isiklikku. Ei maksa unustada, et ka Vene iseseisvuse kantsi viimseiks kaitsjaiks osutusid naised. Ja kas pole nii, et kui naine juba mehe töö kallale asub, tahab ta tõestada, et suudab seda teha mehest paremini. Vastasel korral kantakse ta kui rumal eit maha.

Ja mille muuga siin tegemist, kui loodusliku naiselikkuse degratsiooniga. Naine ei suuda meheliku maailma julmades mängudes jääda iseendaks.

SILLE MAKSIMOV