Nad teenindavad elu varjupoolt...

Grete Lehtlal on AIDSi Ennetuskeskuse sotsiaaltöötaja ja meditsiiniõena rohkesti tragikoomilisi seiku meenutada. Uue eestiaja algul tekkis bordelle nagu kärbseseeni augustis. AIDSI ennetajad helistanud siis ühel "Nelli Teatajast" otsitud numbril ja öelnud bordellipidajale, et niisuguse kehalise tegevuse puhul tuleks lasta teenindajad suguhaiguste suhtes üle kontrollida, vältimaks kahjustet mainet. Tulnudki nahktagis boss, mobiil peos (see riist oli siis suur luksuse näitaja) 7-8 piigaga. "Lükkas neid ees nagu minu ema omal ajal hanekarja," meenutab Grete. Tüdrukuil tehtud proovid, kõik olid miskitpidi haiged, kel B- või C- hepatiit, kel gonorröa, kel klamüdioos või trihhomonaas, HIV viirust küll mitte. Tüdrukud öelnud, et boss on nende kõigiga ka ise maganud. Lasknud siis toogi lõpuks proovid võtta. "Proovide võtmise ajal hoidis ikka moblat kõvasti peos ja porises."

Teinekord jälle tulnud venesoost naisterahvas ja avaldanud soovi lasta endal suguhaiguste määramiseks analüüs teha, sest mees tõmbavat pidevalt teistega ringi. Grete küsinud, et kas peksa ka annab. Ei anna, vastas naine. Aga raha annab? Annab. No mida ühelt mehelt siis veel tahta, niisuguseks need looduse kroonid kord tehtud on, lohutanud Grete ja andnud nõu: tee mehele hommikul maitsev võileib, pista ta pintsaku rinnataskusse kondoom ja ütle ilusa häälega,et kallis mees, võõra naisega seksides pane see edaspidi alati peale. Naine rääkinud pärast, et tegi täpselt nõuande järgi ja mees pidi ootamatusest infarkti saama. Naine on sellest peale ennetuskeskuses usin abiline, mees aga igal õhtul truult ja karskelt kodus.

AIDSi Ennetuskeskuses Tallinnas Narva mnt. 48 on lõbusad ja lahked tohtrid nagu teisedki spetsialistid selles mugavas majas. Ainult et kõik, mis ajakirjanikule räägitakse, olgu siis naljakas või kurb seik, jääb tasemele "keegi mees" ja "üks naine". Alatised abilised on siin üle tee asuva pedagoogilise ülikooli tudengid. Alatasa küsitakse mõnel telefonil nõu ja alatasa vastatakse küsijale suure lohutava rahuga: tulge aga ilusti siia, anonüümne kabinet võtab vastu igal tööpäeval. Paksu pehme vaibaga saalist, kus õpib parajasti täiskasvanuks sirgumise raskust ja rõõmu inglise kolledzi 6 b klass klassijuhataja Merle Kaldjärve saatel ja doktor Milvi Noode juhatusel, kostab äge naerupahvak. "Vist näidati peenise mulaazi," vastab mu pilgule vestluskaaslane keskuse projektijuht Kristina Mänd.

Peaarst doktor Nelli Kalikova, kes valdab perfektset eesti ja perfektset vene keelt, räägib muu seas oma ema-isa integreerumisest. Isa, täisverd venelane, elas omal ajal Narva jõe tagusel endisel Eesti alal Sagari külas. Ema, tõupuhas eestlanna, aga Leningradi lähedal Jelizavetinos eestlastega asustatud külas, mis aga eesti valdus ei olnud. Ema isa olnud seal eesti kooli direktor ja hukkus 1937.a Stalini repressioonides. Nelli Kalikova eestlannast ema sai oma eesti passi aga vaid seetõttu, et oli venelasest eesti kodaniku abikaasa...

Nad teenindavad elu varjupoolt

Nelli Kalikova annab kõigepealt lühidalt ülevaate ennetuskeskuse eesmärkidest: tehakse tasuta AIDSi ja süüfilise analüüse, aidatakse HIV-positiivseid inimesi, nende perekondi ja narkomaane, jagatakse kondoome, õpetatakse noori vältima narkootikume ja juhuslikku suguühet, antakse igale soovijale infot kõigi suguhaiguste ohu ja leviku kohta.

Doktor Kalikova, kust saavad keskuse arstid ja sotsiaaltöötajad oma teadmised ning info maailmas toimuva samaväärse kohta?

Kõik meie ideoloogilised isad on Genfis peakorteris UNAIDS, kes kureerivad ka nõukogude süsteemist vabanenud riike. Käivad sageli meile soovitusi andmas ja pea iga päev saame materjale selle kohta, mis toimub mujal maailmas nii ravis kui narkomaania ja suguhaiguste levikus. Püüame siin oma ideoloogiat kohandada Lääne ideoloogiaga, aga parimagi tahtmise juures on meie inimeste hoiakul pitser: narkomaan või HIV-viiruse kandja on oma hädas ise süüdi ja punkt. Läänemaailm väärtustab inimest ja õpetab iga elu eest võitlema, inimesele kaasa tundma, teda aitama, olgu ta õnnetuses süüdi raske lapsepõlv, töötus, nõrk iseloom või lihtsalt juhuse tahe.

Oleme lugenud rikaste annetustest ja Hollywoodi staaride heategevuskontsertidest AIDSi haigete või narkomaanide raviks ja elamistingimuste parandamiseks. Kas mõni meie rikkur või artist on ka seesugust soojust üles näidanud?

Ei tule küll meelde. Narva rehabilitatsioonikeskus on isegi oma taastustaluga Tudulinna lähedal hädas. Kohalik elanikkond kardab, et narkomaanid hakkavad vallas ringi jooksma ja ümbruskonna rahvast libedale teele meelitama. Tudulinna protestidest ärkas ka Vinni valla rahvas, kuigi selles kandis on meie taastustalu töötanud juba teist aastat. Tegelikult ei kujuta narkomaanid kohalikele mingit nakkust, pigem vastupidi: kohalikud joodikud tahavad seltskonda, piiravad narkarite majapidamist. Vinnis tuli kolm kasvatajat seetõttu joomise pärast vallandada ja uued tööle võtta. Nüüd on Vinni konstaabel kinnitanud, et enam pahandusi ei ole. Nende ennetustöö aastate jooksul oleme siiski õppuste ja ajakirjanduse kaudu suutnud mõningal määral kasvatada tolerantsust. Kui küsida näiteks mõnes koolis, kas oleksite nõus õppima ühes klassis HIV-positiivse kaasõpilasega, on laste vastused enamasti jaatavad.

Kes meie riigijuhtidest on ennetuskeskuse töö vastu huvi tundnud?

Ainult parlamendi asespiiker Siiri Oviir ja Tiiu Aro on olnud ainuke minister, kes on eraldanud raha HIV-positiivsete raviks.

Jagate kondoome, kirjandust ja teete selgitustööd narkomaania ning suguhaiguste ärahoidmiseks ka rahvakogunemistel.

Seda tehakse iga aasta 1. detsembril - AIDSi vastu võitlemise päeval ja maikuu lõpul - AIDSi ohvrite mälestuspäeval. Pakume siis tasuta teenust tavaliselt Musumäe purskkaevu juures, Kaubamaja lähedal, Gnoomi juures, Raekoja platsil - seal, kus kõige rohkem rahvast. Ka kõik suvised summerid oleme kaasa teinud. Tavaliselt antakse meile telgikoht. Rock-summeril on meie seltskond vägagi menukas, õllesummeril aga, kus liigub ka vanem ja väärikam publik, on öeldud põluga: teate, meid see mure ei puuduta! Lõpetasin omal ajal Leningradi Pediaatria- ja Meditsiiniinstituudi, olin vaikne ja häbelik tüdruk. Olen vahel mõelnud, et mida küll kostaksid mu endised kursusekaaslased, nähes mind rocksummeril preservatiive ja turvaseksi nõuandeid jagamas.

Kes tasub ennetuskeskuse ja AIDSi tugikeskuse korraldatud iganädalased heategevuslõunad HIV-positiivsetele?

See üritus toimub meil juba üle nelja aasta restoranide kulul, aktsiooni juht on Grete Lehtla. Alguses, kui palusime meid tasuta toiduga toetada, olid restoranitöötajad isegi rõõmsad, et me seltskonnaga kohale ei tule, vaid viime nende juurest lõuna kaasa. Et vastutulelikke restorane kuidagi tänada, võtsime köögipersonali jaoks kaasa kondoome ja kirjandust turvaseksi ning suguhaiguste kohta. Nõnda sai üsna suur osa Tallinna restoranide köögiplokke valgustatud. Korduvalt on nii oma toitu andnud vähemalt 10-12 restorani. Meil on oma toidunõud ja gaasipliidil saame road vajadusel üles soojendada.

Mitu HIV-viiruse kandjat kord nädalas lõunat sööb?

10-15 inimese ringis. See pole pelgalt raskes materiaalses olukorras inimeste toidukord, vaid ka sundimatu kokkusaamine, vastastikune moraalne toetus. Kui kõrvalseisja seda rõõmsat seltskonda näeks, kes seal praadi ja magustoitu sööb ning vestleb, ei usuks, et need on HIV-positiivsed. Iga nädal võimaldab kino "Kosmos" HIV-positiivsetele ka tasuta kinokülastuse, kontsertidelegi oleme soovi korral tasuta pileteid saanud. Meil on ka psühholoog, kes tänavu lõpetab pedagoogilise ülikooli, tema juurde pääseb alati ndividuaalseks konsultatsiooniks.

Ütlesite tähendusrikkad sõnad: meie teenindame elu varjupoolt. Aga see vari on nagu osooniauk pooluse kohal kiiresti laienemas.

Tempo on tõesti üsna ühtlane, iga aasta lisandub Eestis 8-10 HIV-positiivset inimest. 1.jaanuariks oli neid meie andmete järgi 96 HIV-positiivset, neist 11 naist. Lätis on lugu kõige halvem, seal on 511 viirusekandjat, sellest 241 juhtu lisandus möödunud aastal. Leedus on 205 viirusekandjat, mullu juurdetulnuid 66. Eesti häbiplekk on aga see, et 23 AIDSi haigestunust on juba 20 surnud. Lätis ja Leedus on enamvähem sama palju haigeid, aga nende AIDS on enamasti "noorem" ega ole veel nii ulatuslikult lõppstaadiumi jõudnud.

Kui palju riik ravi toetab?

Eestis kompenseerib riik ravi kahe preparaadiga, seda Tiiu Aro ettepanekul ja see võimalus on kehtiv alles üle ühe aasta. Vaja oleks kolme ravimit nagu Lätis ja Leedus. Ise ei suudaks ükski haige osta tablette kuni 5500 kr eest kuus. Välismaal on juba suur spekter ravimeid; kui üks enam ei toimi, võetakse kasutusele uus. Nii on AIDS paljudes riikides muudetud praktiliselt krooniliseks ega ole enam surmahaigus. Inimelu väärtustavas ühiskonnas teatakse, et noore inimese kaotus on riigile nii moraalselt kui materiaalselt kallim kui ravi.

Kui palju maksab HIV-nakkuse veretest?

Selle eest maksab riik 35 krooni. Testiga teeme kindlaks antikehad, mida organism HIV-viiruse puhul tootma hakkab. Antikehi on võimalik aga testi abil leida alles ligi 10 nädalat pärast nakatumist, kusjuures nakkusekandja on selle aja jooksul nakatamisvõimeline.

Mitu inimest kuus keskmiselt HIV-nakkust kontrollimas käib?

Ajalehes avaldatud artiklite ja kampaaniate järel kasvab see hulk alati, kõige rohkem on olnud paarsada inimest kuus.

Kuidas teatate inimesele kohutava tõe: olete HIV-positiivne?

Esimese analüüsi näit ei pruugi lõplik olla, sest ka rasedus ja mõned süsteemsed haigused, näiteks reuma, võivad anda positiivse näitaja. Nii ka inimesele ütleme ja saadame ta teisele kontrollile Wismari haiglasse, kus toimub ka ravi. On juhtunud küll, et seal ilmneb negatiivne tulemus.

Kas teil on andmeid mõne narkomaani raske pikaajalisest sõltuvusest vabanemise kohta?

Oleme kogenud, et tõhusamalt kui paljud muud meetodid, võib narkosõltlast aidata astumine mõnda usulahku. Nõukogude ajal nimetati usku irooniliselt oopiumiks ja tundub tõesti, et mingi seletamatu jumalik alge võib aju keemiale olulist mõju avaldada. Kui üldiselt loetakse väga heaks tulemuseks meditsiini abil iga kümnenda inimese heroiinisõltuvusest pääsmist, siis need keskused maailmas, mis on rajatud usule, on suutnud aidata välja tulla isegi 80% sõltlastest.

JUTA ÜTS

Väljavõtted:

1. Meie inimeste hoiakul on pitser - HIV-viiruse kandja on oma hädas ise süüdi ja punkt. Läänes õpetatakse iga elu eest võitlema, olenemata õnnetuse põhjusele.

2. Siiski oleme suutnud kasvatada sallivust. Mõnes koolis on õpilased seda meelt, et HIV-viiruse kandjast kaasõpilasega võib õppida koos ühes klassis.

3. Iga aasta lisandub Eestis 8-10 HIV-positiivset inimest. Tempo on ühtlane.