Leib - kuld, päike, elu ise

* Iidsetest aegadest on inimesed suhtunud leivasse suure austusega. Teda on võrreldud kulla, päikese ja elu endaga. Paljudel rahvastel oli nende mõistetele ühesugune sümbolgi - ring, mille keskel punkt. Leiba hoiti, temast lauldi, leivaga võeti vastu kalleid külalisi. Kui leivapaluke juhtus maha kukkuma, tõstis eesti talumees leiva üles ja andis sellele suud.

* Viie tuhande aasta eest elanud tundmatu kunstnik on jäädvustanud vaarao hauakambri seinale Muinas-Egiptuse leivatööstuse. Seal on kujutatud, kuidas koristati saaki, jahvatati teri, segati tainast ning tehti eri kujuga leibu ja saiu. Neid oli piklikke, ümarikke, palmitud ja püramiidjaid, kala, sfinksi või mõne ulmelooma kujulisi. Meieni on jõudnud ka tolleaegse lugupeetud elukutse esindaja pagari kujuke, mida hoitakse praegu Giza muuseumis (Egiptus).

* Ka Saksamaal Ulmis tegutseb aastast 1955 leivamuuseum. Sinna on kogutud väljapanekud, mis jutustavad leiva ajaloost ning selle nüüdistootmise viisidest. Külastajad näevad vanaaegseid leivaahje ja Jerichost väljakaevamisel leitud basaltkäsikivi. Eriväljapanek on leivaga seotud tavadest.

* Eesti aladel söödi meie ajaarvamise esimesel aastatuhandel odrakaraskit, mida hiljem asendas rukkileib. Feodalismiajal sõi eesti talurahvas tavaliselt aganaleiba, puhast rukkileiba tehti ainult suurteks pühadeks. Ikaldusaastail lisati aganaleivale sammalt, kanarbikku, tammetõrusid ja sõnajalgu.

HELDUR KARRO