Ma ei tea, doktor

Räägitakse, et kui mingi arstide black ajakirjandusse jõuab, võtavad arstid ringkaitsesse ja hakkavad agarasti infot kinni mätsima. Kas see nii on või pole ja kas just alati jne.

Ei tea, kellele ei lähe korda pea viiendat kuud Keskhaiglas koomas noore naise (21) saatus, kes sattus sellesse ebaõnnestunud abordi tõttu. Ja kas neid jamasid ei juhtunud seal haiglas ennegi? Või mõnes teises, kolmandas... Paljust ei räägita ka.

On avaldatud mõtteid, et leidub tohtreid, kes ei armasta niivõrd patsienti kui meditsiini. Kas siin pole nö mõtlemise koht? Ja veel. Kuskilt lugesin mõtteavaldust, et arst peabki olema ebainimlik. Tohtrit, kes hädalisega räägib, teda lohutab, temaga kontakteerub, ei võeta ülepea tõsiselt. Tõeline arst haigetoas ei viivita, ta varjab oma teadmisi, kuna need tal puuduvad.

See viimane on vast liiast, ent kindel on see, et ega arstidki ole üliinimesed.

Jean Cocteau`l on üks haigest raamatu kangelane, kes küsib oma tohtrilt imestunult, miks ta põetab teda kodusel ravil nii ööl kui päeval. Seda enam, et tegemist on arstiga, kel pole klientuuri, kes kirjutab väitekirja ja kel on oma haiglas tööd ülepea. Arst vastas, et viimaks ometi on tema põetada haige, kes räägib. Et sellest, et keegi suudab kirjeldada oma sümptomeid, õpib ta enam kui kuskil mujal. Tavaliselt vastatakse ikka arsti küsimusele, kus teil valutab - ma ei tea, doktor.

SILLE MAKSIMOV