Aeroobika trumpab tõhususega

Kadri Liivak-Riisalo hing on iluvõimlemises, sest selle alaga on ta ise tõsiselt tegelenud, kuid Eesti Võimlemisliidu peasekretärina ei tee ta liiga ka liitu kuuluvale kolmele muule osisele - riistvõimlemisele, rühmvõimlemisele ja aeroobikale. Juttu tuleb viimasest.

Võimlemisjuhi sõnul on aeroobika Eestis iseseisvaks nähtuseks kujunenud, kuid ala juurde tullakse peaasjalikult võimlemisest. Nii saavutatakse mitmekülgsus. "Näiteks kasvõi Tartu ülikooli õppejõud, iluvõimlemistreener Inga Neissaar. Nüüd on ta end täiendanud aeroobikas ja valmistab tegijaid võistlusaeroobikaks ja tema juhendatud kolmik käis möödunud aastal esmakordselt EMil. Aga aeroobikasse tullakse ikka teistelt võimlemisaladelt. Riistvõimlemises on Tallinnas praegu olukord selline, et üheski spordikoolis osakonda enam pole, sest pole vastavat baasi. Osa riistvõimlemise treeneritest läksid aeroobikasse. Aeroobikas võime praegu määratleda kahte suunda - aeroobika laiadele massidele tervisespordi alana ja teine osa on võistlusaeroobika, kus peetakse tiitlivõistlusi," selgitab Liivak.

Eestis pole järsku buumi olnud. Kaheksakümnendate algusest, mil ala Eestisse tuli, on ta arenenud tasapisi, kuid pidevalt. Aeroobika on täienenud kogu maailmas, uusi stiile on lisandunud ka Eestis. "Võib-olla uute stiilide lisandumine ongi kaasa toonud suurema harrastajate arvu - inimestel on rohkem võimalusi. Enne olid valdavad jooks ja hüplemine, loomulikult see vanematele ja ülekaalulistele ei sobinud. Nüüd on stiile, mis sobivad ka vanemaealistele. On näiteks body-aeroobika, mis põhiliselt suunatud tasakaalustatud lihastreeningule rahulikus tempos. On step-aeroobika - pingile astumine -, mis on väga tõhus, " viitab Liivak avardunud võimalustele ja lisab, et Eestis on aeroobikasse tulnud ka arvukalt mehi.

Milleks aeroobika hea on, selle võtab ta kokku nii: "Aeroobika pluss on tema mitmekülgsus ja et tegemist on suurte koormustega, siis on aeroobika üks tõhusamaid treenimisviise."

Aeroobikas enam kolli ei nähta

Liivak kinnitab leviarusaama, et aeroobika algaastatel esines palju traumasid, sest tollased stiilid ei sobinud kõigile. Praegu on olukord teine. "Tuleb leida endale sobiv stiil ja õige treener," kõlab võimlemiselu suunaja kreedo. "On väga tähtis, et treener oleks koolitatud, sest aeroobikas on tegemist siiski suurte koormustega. Koormusi peab täpselt doseerima ja seda saab teha ainult õppinud inimene."

Aeroobikakuninganna Sofia rütmi küüsis.

Eestis tegutseb kaks aeroobikakoolitusega tegelevat üksust - Eesti Võimlemisliit ja viimastel aastatel ka F.A.F., mis põhineb soomlaste abil. "F.A.F. on pidanud kaks kursust. Suhteliselt vähe, kuid treenereid, kes tahavad sellist tunnistust, mis kehtiks rahvusvaheliselt, huvitab rohkem just F.A.Fi koolitus. Kuid mulle on kultuuriministeeriumis selgeks tehtud, et kui Eesti hakkab kuuluma Euroopa Liitu, siis hakkavad kehtima igal pool Euroopas ka kõik Eestis välja antud tunnistused," usub Liivak, et Eesti Võimlemisliidu koolitustunnistustel on rahvusvahelist kaalu. Ta kinnitab, et võimlemisliidu ja F.A.F.i koolituses tegelikult vahet pole.

Liivaku sõnul tuleb aeroobikaklubisid juurde, kuid on ka neid, kes lõpetavad. Põrandaaluseid klubisid pole, küll olevat põrandalauseid treenereid, kes tegutsevad omapäi. Praegu on Eestis 38 tunnistuse saanud aeroobikatreenerit. Liivaku arvates väike arv, kui arvestada, kui paljud tegutsevad. "Neid treenereid, kes meie koolitusel käivad, on siiski kümme korda rohkem. Kuid paljud ei pea vajalikuks teha eksamit. Hetkel ei ole veel oluline, et PEAB olema vastav tunnistus. Loodan, et tulevikus on treeneri amet ikkagi litsentseeritud ja sellega ei saa tegeleda igaüks."

URMAS ESLON