Lapsed läinud, peenar pikem

Helistasin koju. Ema andis põhjaliku ülevaate sellest, millised seemned ta mulda on pannud ja mis varsti millisest kastist peaks nina välja pistma. Ja et tahab veel minna Rakvere turule, et seda head suvelillesegu seemet otsida, mida ma talle üks aasta olin toonud.

Kujutasin täiesti ette, et söögitoa puhvetikapi pealne on täis kaste, kus tärkavad kurgi- ja tomatitaimed. Varsti viiakse need elutuppa, sest sest seal paistab päevane päike. Magamistoas on siis vist paprikataimed aknalaual reas. Aga kus on astrid ja lõvilõuad, mida ema alati ette kasvatab? Ja kindlasti oli veel midagi, mis kõrvust mööda libises. Varsti hakkab isa kasvuhooneklaase lappima ja ehk putitab üles ka teisaldatava kasvuhoone, mis ta eelmisel aastal tegi. Siis kui emal palju taimi üle jäi. Kahju oli neid ära visata ja sellepärast tegi isa teise kasvuhoone lisaks.

Ma küsisin ema käest, miks tal seda askeldamist vaja on. Noh et häda ju pole. Saaks ilma ka. Või vähemalt ärgu kasvatagu kõike nii hirmus palju. Siis ei oleks sissetegemise kohustust - alati tuleb saaki nii palju, et jõud ei käi üle. Endal kolm last elu ja tervise juures, saavad ise hakkama ja võivad vanamaidki toetada. Ema hakkas naerma ja kehitas õlgu ja õiget vastust ma tema käest ei saanudki.

Mingi aimdus mul muidugi oli, aga ma ei osanud seda sõnastada. Olin märganud küll, et pärast seda, kui me õe-vennaga koolidesse laiali sõitsime ja aastatega üha iseseisvamaks muutusime, hakkas meie vana suur taluaed õitest rohkem kirendama ja peenarde rida kasvas aina pikemaks.

Aga ükspäev juhtusin kokku Eesti Põllumajandusülikooli teadlastega, kel on selle asja kohta oma tõlgendus. Aiandusteraapiat (Ameerikast meile jõudnud teadusharu, mis tegeleb taimede ja aianduse tervisele kasuliku mõju väljaselgitamisega) uurivad inimesed väidavad, et taimedega tegelemine väljendab muuhulgas ka hoolitsusvajadust. Lapsed on üles kasvatatud, aga ega hoolitsusvajadus sellepärast veel kuhugi kao.

Küllap üritab kevadeti nii mõnigi tütar emale või isale selgeks teha, et ärgu vanemad sel aastal aiamaad enam üles harigu. Majanduslikult pole vaja ja jutul lõpp. Et teete endale liiga, aastad pole enam need ja üleüldse - olge ometi rahulikult paigal.

Kuid võibolla tuleks jõukohane füüsiline töö hoopis kasuks? Ja õitest tulvil lillepeenar pakuks teistmoodi naudingut kui hea raamat või telefilm? Kasvuhoones kastmist ootavad kurgi- ja tomatitaimed aga tuletaksid meelde, et kohustused pole aastatega kadunud, et ikka vajab keegi meie hoolt ja tähelepanu? Teadlased on kindlaks teinud, et taimedega tegelemine, isegi pelgalt taimede lähedus alandab vererõhku ja reguleerib südametegevust, parandab enesetunnet ja vähendab stressi. Jaapanlased, kes peavad kolmeks kõige loomingulisemaks tegevusalaks laste, loomade ja taimede kasvatamist, usuvad, et aiandusega tegelemine aitab säilitada tasakaalu ja harmooniat.

Nii nagu vanemad jälgivad oma lapse arengut ja tunnevad vastutust tema käekäigu ees, tunneb iga aednik end emotsionaalselt seotud olevat, kui jälgib taime sirgumist seemne muldapanekust alates, hoolitseb oma rohelise kasvandiku eest ja püüab aimata tema vajadusi.

Ja miks ma ise pakun end puhkuse ajal vabatahtlikult appi peenraid rohima? Lihtsalt äraütlemata mõnus on pärast kuudepikkust linnas ringi sahmimist käsipidi mullas olla ja rahulikult asjatada. Maailm tundub nii lihtne ja selge - nõgesed ja malts välja, porgand jääb. Pealegi on päevatöö tulemus kohe näha. Ja kuidagi hea meel hakkab...

Hea küll, olgu siis need kastid magamistoas ja elutoas ja söögitoas. Kui järgmine kord koju sõidan, vaatan mõned suvelilleseguseemne pakid kaasa.

AIVI PARIJÕGI