Avatud uksed ja avatud südamed

I Internaatkool asub Tallinnas, Tondi tänaval. Kool on põhikool abikooliklassidega, samuti toimetuleku- ja hoolduskooli klassidega. Kooli sihiks on arendada vaimupuudega õpilasi, neid ette valmistada iseseisvaks eluks, võimetekohaseks tööks.

Kevadine ennelõuna. Tondi kooli ukselt lööb vastu toidulõhna. Ilmselt valmistasid kooli kokatädid lastele lõunaks midagi maitsvat. Küsisin fuajees viibivalt naiselt õppealajuhataja kabinetti ja minu suureks üllatuseks ta tõusis ja palus mul talle järgneda.

I Internaatkoolis toimusid nädal tagasi avatud uste päevad. Et koolielu kaema kutsuda kolleege eri- ja normkoolidest, linna logopeede, tohtreid psühhoneuroloogiahaiglast, psühholooge ja muidugi ennekõike lastevanemaid.

Nädal harjutati, kõik sujus

"Sel üritusel näitame oma tublidust," tutvustas kooli õppealajuhataja Evi Kraan oma kabinetis lahtiste uste päevade mõtet. "Oleme neid päevi korraldanud kolm aastat ja kestavad nad kolm päeva. Lapsevanemad külastavad siis kooli hoolega, eriti seetõttu, et näevad oma lapsi kooli seinte vahel, teises miljöös." Heatujuline blond õppealajuhtaja osutas laual lebavale uuele mikrofonile ja võimendusaparaadile, ütles, et on uus värk, sellega sai lastevanematele kevadkontsert läbi viidud - lapsed olid vastsest atribuutikast lausa vaimustuses. Ja nädala jagu harjutati, et kõik sujuks kenasti.

Kooli koridorid olid täis tipitud näitusi. Käsitöö ja koolitöö. Kõik seinadki olid palistatud laste käte-, mõtte- ja meelte eriilmelistest tulemitest. Sellest võluvärgist oli võimatu midagi esile kergitada - siis oleks tulnud iga üksikut eset, joonistust jne kirjeldada. Pilku püüdsid ka korralikult vormistatud koolivihikud.

Kas sa mind ka pildistasid?

Kõndisime mõõda näitus-koridore, lapsed ümber ja kannul. "Kas sa mind ka pildistasid?" tahtsid teada üha uued ja uued rüblikud. "Aga mind sa ju ei pildistanud!", "Minu nimi on Anton, palun!" Kõlas siit ja sealt laste mitmehäälne kõnekoor. Abikooli laps on sõbralik ja avatud, tema ja võõra vahel ei eksisteeri suhtlemisbarjäri.

1 M-klassi poistel Harril ja Paulil (esireas) jagus kooli külla tulnud ajakirjanike jaoks palju aega ja kannatust.

Võimlemissaalis näitas lasteprühhiaater Mallika Koel meile ilusat karikat, mille oli välja võidelnud I Internaatkooli õpilane Heli Kollom, kes tunnistati Rootsis parimaks Euroopa naissportlaseks omasuguste seas. "Arst oli muide seda meelt, et Heli on täitsa õpetamatu," lisas Koel.

Mallika Koelil oli hea meel, et avatud uste päevad on kenasti läinud, lapsed olid säravad ja etendused, nende seas downide ballett, õnnestusid hiilgavalt. Loo lõppeks veel uudist, et ilmus kooli esimene ajaleht. Lapsed ise tegid. Seal kirjeldavad õpilased oma tegemisi koolis, sõna saavad lõpetajad, unistatakse, luuletatakse jne. Ajalehe nimi on Tondu.

SILLE MAKSIMOV