Metsalangetamismõtted

Meie maja läheduses Kiisal umbes 300 meetri kaugusel langetatakse männimetsa. Puud kukuvad elektrisae käreda surina saatel, oiates nagu lämbuvad olevused - mõni karjatades, huilates, pomisedes, korisedes. Sõnaga surres. See mets seal bussipeatuse taga oli mets nagu ikka. Ilus tihe helge männimets.

Järsku leidis omanik, et mets tuleb langetada ja rahaks teha, sest midagi on vaja edasi arendada. Kas siis oma firmat, pereelu või teab mida. Metsaga pole ju nagu õiget suhetki, sellega pole midagi peale hakata. On seal, ega aita äri ega elujärge. Mühiseb niisama.

Kui olin väike, elasin väikses alevis päris metsa veeres - kümme sammu ja olingi metsas. Tundsin metsa enam kui oma vanaema-vanaisa rajatud aeda sealsamas. Mets oli mu mängumaa. Seal olid mu tuttavad puud, põõsad ja lagendikud. Fantaasiakoopad. Suured üllatused-rõõmud ja hirmud. Seal looklesid jalutusrajad, kus ringeldes kujutlesin ette oma tulevast elu.

Talvel olid metsas vapustavad suusarajad. Need viisid sõitja sageli nii kaugele, et kui varasel õhtutunnil dressides ja paljapäi sai starditud, jõuti koju kottpimedas ja muidugi hirmus tõrelda saada.

Muide, mis puutub sellesse, mida metsas ringi uidates tulevikust unistasin, on kõik vaat et täitunud. Tõepoolest, imelik.

SILLE MAKSIMOV