Psühhosomaatika meditsiini eikellegimaal

"Psühhiaatri tööd alustades olin üllatunud, kui paljud psüühikahäiretega inimesed kaebavad kehaliste probleemide üle. Osal juhtumitest saab neid kaebusi põhjendada tõesti kehalise haigusega, samas esineb sageli selliseid sümptomeid, mille otsest kehalist põhjust pole võimalik täpselt tuvastada," sõnab Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliiniku vabemassistent, meditsiinidoktor JAKOV SLIK.

Tervise terviklik käsitlus ei ole niivõrd omane Lääne meditsiinile kuivõrd Ida meditsiinile, kus diagnoosimine ja ravi on patsiendi seisukohalt holistlik. Psühhosomaatilist lähenemist võib võtta sammuna terviklikuma ellusuhtumise suunas, kus kohtuvad inimese elukogemused, psüühika ja kehalise tervise iseärad.

Milline on psühhosomaatika koht meditsiinis ja kuidas on kehalised vaevused ja psüühika omavahel seotud?

Mõiste "psühhosomaatiline" on mitmetähenduslik. Tervisehäire nimetamine psühhosomaatiliseks tähendab, et esineb kehaline haigus, mille tekkes, kulus või ravile allumises on suur tähtsus psüühilistel faktoritel, milleks võivad olla traumeerivad sündmused, isiksuslik tasakaalustamatus või meeleolu muutused. Seda on täheldatud paljude haiguste puhul, näit haavandtõve, astma ja kõrgvererõhutõve korral. Tänapäeval arvatakse, et psüühilistel faktoritel on oluline osa paljude haiguslike seisundite puhul ja "psühhosomaatilisi haigusi" pole isegi mõttekas eraldi välja tuua. Teisalt liigitatakse psühhosomaatika valda sageli ka neid häired, mille puhul kaebused ei tulene kehalisest põhjusest, vaid peegeldavad kalduvust kehakaudsele reageerimisele emotsionaalsest stressist tingituna. Neid nimetatakse "somatoformseteks häireteks". Lisaks on rida psüühilisi häireid, mille puhul kehalised nähud on sageli esiplaanil, näit depressiooni või ärevushäirete korral.

Nii et psühhosomaatika jääb kusagile meditsiini, psühhiaatria ja psühholoogia piirimaile?

Tõepoolest, ühtset teoreetilist käsitlust keha ja vaimu tegevust vahendavate mehhanismide kohta pole välja kujunenud. Psühhosomaatika ajalugu on pikk, pärinedes Vana-Kreeka ja Hippokratese ajast, mil arstid mõistsid, et inimese vaimse seisundi iseärasused peegelduvad tema kehalises tervises ja vastupidi. Kehavedelike teooria eeldas, et meelemasendus ehk melanhoolia tekib musta sapi ülekaaluka aktiivsuse poolt. Kaasaegne närviteadus on avastanud, et kehas leidub aineid, mis toimivad nii kesknärvisüsteemis kui ka mujal kehas. Näit peptiid koletsistokiniin, mis soodustab sapi eritust ja reguleerib seedetegevust. Hiljuti selgus, et seesama koletsüstokiniin leidub ka kesknärvisüsteemis, kus tema ülesanne on tihedalt seotud ärevuse ja meeleolu regulatsiooniga.

Kui teataksime praegu Vana-Kreeka arstidele, et vaadake, mida oleme avastanud, siis nad kindlasti kehitaksid seepeale õlgu.

Millised on tüüpilised psühhosomaatilised vaevused?

Paljude seisundite põhjused on kesknärvisüsteemis, psüühikas ja emotsionaalsetes häiretes, kuid nende välised avaldumisvormid on kehalised. Sel juhul kehalistel kaebustel puudub põhjuslik kehaline patoloogia. Näit kuulub siia depressioon. Meelemasenduse korral tunduvad kehalised probleemid raskematena kui need tegelikult on. Samal ajal pole depressioon mitte ainult inimese mõtetes-emotsioonides, vaid ka neuroloogilistes ja hormonaalsetes mehhanismides, mis vahendavad signaale kehasse ja saavad sealt tagasisidet. Võib öelda ka nii, et depressioon on psühhosomaatiline haigus, mille puhul on kõrge stressihormoonide sisaldus veres.

Kui inimene on pidevas kaitse- või pingeseisundis, antakse ajule ka tagasisidet, selleks, et pingeseisund võiks väheneda. Depressiooni korral tagasisideme mehhanism on häiritud, tagasiside ei jõua kohale, pingeseisund püsib. Seetõttu häirub immuunsüsteemi töö, inimene on haavatavam ja kergemini haigustele vastuvõtlik. Koostoimivate põhjuste tagajärjel võib tema kehaline tervis halveneda. Inimene hakkab end ravima, kuid ravi pole mõjus. Terve põhjuste kompleks, mis on seotud kesknärvisüsteemiga, pole ravisse haaratud.

Mis toimub inimeses ärevuse puhul?

Ärevuse iseäraks on see, et see on inimesele omane kaitsereaktsioon, hoiatamaks ohu eest. Kui ärevus on haiguslik, on selle väljendused võimendatud ja pole reaalse kohanemisvajadusega seotud. Mõtetes haarab võimu ülemäärane, kurnav muretsemine. Ärevus võib olla seotud ka tugevate füsioloogiliste erutusnähtudega. Paanikahoogude ajal ongi esiplaanil tugevalt häiritud kehaline enesetunne, nt. õhupuudus, südametöö kiirenemine, peapööritus. Kuna ärevus on oma olemuselt kaitsereaktsioon, siis ta ei saa inimest kuidagimoodi tappa ega kehaorganeid kahjustada. Arstlikud läbivaatused ja analüüsid kinnitavad, et tervisel mingit viga pole. See teadmine aga ei mõju inimesele leevendavalt, kuni ta ei mõista, mis ta tervisehäire tegelikuks põhjuseks on.

Hirm ja segadus võivad jääda aastateks piinama. Suurem teadlikkus oma kehast ja selle usaldama õppimine on psühhosomaatilist laadi kaebustega patsientide jaoks väga oluline. Mõned patsiendid tunnevad, et nende keha on peamiste ohtude allikas. Näit hüpohondrilise häire puhul kardetakse või ollakse veendunud raske haiguse olemasolus isegi kergete või healoomuliste enesetunde muutuste korral.

LÕPETUSEKS.

Tulevik näitab, mis psühhosomaatiliste häirete eikellegimaaga edaspidi ette võetakse. Ilmselt on vajalik maa täpsem kaardistamine, kus integreeritakse rohkem meditsiin-i ja psühholoogiaalaseid teadmisi.

MARIKA TOMBERG