Inimelu puutumatus versus enesemääramisõigus

Arstieetika põhialus on pikka aega olnud inimelu puutumatus. Viimasel ajal räägitakse seoses eutanaasiaga aga üha rohkem inimese enesemääramisõigusest, st õigust otsustada oma elu üle. Haige tervisest tähtsamaks muutub seega haige tahe.

Reanimatsiooni ja intensiivravi võimaluste avardumine annab võimalusi, mida varem polnud. Arst ja ainult arst on see, kes peab võtma vastutuse ravimise või mitteravimise osas, tema on see, kes peab otsustama oma patsiendi seisundi üle.

Olen nõus väitega, et kui Loodus/Looja on otsustanud inimese ära kutsuda, siis tuleb lasta tal rahus ja väärikalt (võimalikult kerge vaevaga?) minna. Kuid väide, et suremisprotsessi pikendamine rikub inimväärikust ja seega ka inimelu puutumatuse nõuet, paneb õlgu kehitama. Seda saab võtta nii- ja naapidi.

Kui see pikendamine on õigustatud (patsiendil on veel lootust, tal on võimalus saada nö lisaaga), siis miks mitte? Võibolla vajab see konkreetne inimene tõepoolest rohkem aega loobumaks elust, jätmaks hüvasti kõigega, mis talle on kallis? Võibolla vajab inimene ka aega suremise mõttega harjumiseks? Iga kord tuleks lähtuda konkreetsest juhtumist, sest surm ei tähenda kõigile ühte ja seda sama. Nii nagu ei saa võrrelda 94aastast näiteks 30aastasega või ravimatult haiget liiklusõnnetuses kannatada saanuga.

Passiivse eutanaasia korral loobub arst surija elu pikendamisest ning laseb paratamatusel käia oma rada. Sellisel juhul käitub arst minu arvates õigesti ainult siis, kui suremisprotsess on tõepoolest käivitunud tagasipöördumatult. Patsient on see, kellel on õigus oma tahet avaldades loobuda ravist või loobuda surma edasilükkamisest. Kui patsient on aga mingil põhjusel otsustusvõimetu (nt ta on teadvusetu), on olukord keerulisem. Sellisel juhul ei tohiks arst otsust vastu võtta ainuisikuliselt - ta peaks konsulteerima patsiendi lähedaste, hooldajate ja teiste tohtritega (võib selguda, et patsiendi tahe on kirjalikult fikseeritud).

Patsiendi oletatavast tahtest lähtumine (nt juhul, kui pole võimalik kindlat tahet välja selgitada) on minu arvates libe tee - see, mis me haigetena/masendatutena oleme rääkinud, ei pruugi olla meie tegelik tahe (nt minu mõlemad vanaemad räägivad juba aastaid surma ootamisest, kuid ma pole kindel, et nad seda tõesti soovivad). Inimesesse on minu arvates juba monteeritud elutahe. Kui see mingil põhjusel kaob, ei pruugi see olla pöördumatu.

Kindlasti peaks olema see, missugustel tingimustel passiivset või aktiivset eutanaasiat rakendatakse, väga täpselt reglementeeritud. Ja on oluline, et arstid neist ettekirjutustest kinni peaks. See tähendab - kui on ikka nõutud, et eutanaasiat kasutatakse vaid juhul, kui selleks on patsiendi kirjalik nõusolek, siis tuleb seda ka ainult sellistel juhtudel teha. Vastasel korral peaks asi olema karistatav.

Hollandi näite põhjal on ausalt öeldes muretsemiseks põhjust küllaga. 1990ndate alguses tehtud uurimus näitas, et igal aastal toimub Hollandis üle 25 000 eutanaasia juhtumi, neist 1000 juhul on patsiendi elu ettekavatsetult lõpetatud tema nõusolekuta. Pole siis ime, et sealsed vanainimesed kardavad haiglasse sattumist! Ka näitas tehtud uurimus, et 8% juhtudest läksid arstid aktiivse mittevabatahtliku eutanaasia peale välja ka isegi siis, kui nad uskusid mingi muu alternatiivse võimaluse olemasolusse, 19% juhtumitest ignoreerisid arstid nõuet konsulteerida teise arstiga vabatahtliku ja 60% juhtudel ei konsulteeritud nad enne mittevabatahtliku aktiivse eutanaasia sooritamist. Vaid 30% eutanaasiajuhtudest olid sellised, kus surmamine toimus haige selge soovi põhjal.

On ka teada, et inimese viimastele elukuudele kulub tihti kolmandik kõigist temale elu jooksul tehtud tervishoiukulutustest. Tõenäoliselt on see üks põhjus, miks eutanaasiast räägitakse ka kui nõrkadest vabanemisest, kui elavate jaoks odavaimast ja meeldivaimast lahendusest.

Eks sellises suhtumises ole ka omajagu tõtt, kuid see oleneb ikkagi konkreetsest ühiskonnast ja selles kehtivatest reeglitest (loe: seadusandlusest). Sellest oleneb, kas eutanaasia on patsiendi jaoks võimalus oma elu (st surma) üle otsustada või peab ta olema valmis selleks, et see otsustatakse tema eest ära (nt vanainimesest tüdinenud sugulaste survel). Patsiendi õigusest ravist loobuda või aktiivse eutanaasia rakendamist tahta, on aga TEMA õigus, mitte aga mingil juhul arsti õigus omavoliliselt eutanaasiat rakendada.

MAIO VANIKO,
ajakirjanik