Raamatud, raamatud...

Vahetund. Tallinna I Internaatkooli väike kooliraamatukogu on pungil eriealisi lapsi. Kes sirvib kiiruga raamatut, kes vaatab, mis ajakirjas põnevat. Raamatuid tuuakse tagasi, raamatuid võetakse.

Raamatukoguhoidja Ene Värva istub oma laua taga ja muheleb. Siis kaigub üle kooli tundi kutsuv kell ja lapsed tormavad rüsinal koridori. 9aastasel Katil ja 1as õppival Tõnisel jääb pooleli jutt ajakirjanikuga. Ometi sai fikseeritud nõndapalju, et lastel meeldib Tondi koolis käia, eriti seetõttu, et seal on palju sõpru. Katil lausa 100 sõpra ja Tõnis kinnitas, et matemaatika ja emakeel on see magnet, miks ta üldse koolis käib.

Ära ei väsi?

Ene Värva: Oi, kuidas nad energiat võtavad. Kui siit õhtul koju pääsen, olen päris ära vajunud. Kunagi räägiti abikooli lastest, et neil on kõva pea, käitumine huligaanne. Kuid te ju nägite, missugused nad on! Sõbralikud. Avatud. Suhtlejad. Ja teate, kui palju neid on kiidetud mitmesugustel näitustel. Ja muuseumis ei lähe nad kunagi kaklema. Ei karjuta, ei käristata midagi. Võibolla on see ka sellest, et pidevalt neile korrutakse: ole nii, ole naa, sa peaksid... jne.

Kas vahetundidel põhiliselt raamatukokku tullaksegi?

Üldiselt siis, kui lastel on vaba aeg. Olen väga uhke sellele, et kõik lapsed teavad, kus on raamatukogu. Mõni tuleb siia isegi sellepärast, et lugeda kasvõi ühe sõna. Tore, sest järgmisel korral loeb ehk juba teise ka. Üks õpetaja rääkis mulle hiljuti, et tema õpilane oli tunnis kogu aeg krabistanud ja pomisenud omaette: "Raamatukogu, raamatukogu..." Selgus, et lapsel on mure - raamat tuleb raamatukokku anda. Kujutage ette, see on ju kohusetunne eluks.

Kas olemasolevatest raamatutest piisab?

Meil on raamatuid 5000-7000 ringis. Üldpilt on selline, et need on küllalt vanad, paljud nõukogude-aegsed. Näiteks Gaidar, mis ei sobi enam lugemiseks. Ilmub ju tänapäeval raamatuid küll ja küll, aga raha, raha... Teisalt on meil jälle klantsraamatuid, millel ilus ümbris, kuid sisu pole. Oleme tänulikud igasugustele annetustele.

Töö rõõmud. Kas neid ikka jagub?

Kõrge tunnustus mulle on see, kui üks poiss tirib teist raamatukokku ja ässitab, vaata, see on kift raamat. Võta ja loe seda!

Või siis, teen ennast vahel pimedamaks kui olen ja ütlen raamatut laenama tulnud 1. klassi rüblikule, et ma ei näe raamatu numbrit, ütle mulle ise. Oh kui te näeksite, kui uhke on 2. klassi laps 1. klassi kõrval, kes veerib. Seisab ja tahab kangesti ette ütelda. Mina ei lase. Las ütleb ise.

Paistab, et olete oma ametiga väga rahul.

Olen. Tulin kooli tööle, kui mu oma laps siia määrati. Nüüd õpib ta Pihlaka tänaval. Ta ei tulnud Tondi koolis toime. Ta on autist. Tol ajal polnud autismi diagnoosigi, ei osatud õpetada, ravida...

Olen leidnud end siin nende laste keskel. Jooksevad vahetunnis suure mürinaga uksest sisse. Võtavad mu ümber ringi, lükkavad vahel rabelemishoos või pikali... "Raamatud, raamatud!" hüüavad juba koridorist.

Teie laps õpib abikoolis. Ega olnud vist kerge alguses harjuda selle mõttega?

Emal on kahtlemata väga raske tunnistada, et laps on haige ja vajab eriõpetust. Jah, ta leiab kindlasti sada põhjust, miks laps just nii ja naa teeb, kuid lollide keskele ta oma last ei too. Ta kohe kuidagi ei suuda seda teha. Pärast aga selgub, et laps on tavakoolis muserdatud, teised kiusavad teda ja ta saab ka ise aru, et ei sobi sinna. Kui ta aga abikooli satub, hakkab ta teiste keskel kui lilleke puhkema. Ta on siin. Ta on keegi.

SILLE MAKSIMOV