Vanahärra imeline treeneritee kestab

Homme kaheksakümne viieseks saav tegevtreener Aleksander Tšikin, kes tema juures harjutanud paarile tuhandele jõustiklasele ja muidututtavatele lihtsalt legendaarne Tšika, pole kunagi mõelnud, et pagan või kurat, milleks mulle treeneritöö, parem jätan järele ja siirdun tasuvamatele jahimaadele. Ta kuulutab hoopis: "Olen röömus, et olen saanud nii palju tööd teha, et olen saanud kasulik olla ja sain üles kasvatada noori mehi. Pole mul kahetseda midagi. Mis on siin kahetseda? Kui oleks mujale läinud, oleks muidugi rohkem raha teeninud, aga mis selle rahaga ikka teed."

Tšika oleks nagu mees muust maailmast, kel tark mees taskus. Praegune kõikehõlmav tormlemine jätab ta külmaks. Nii kuulutabki ta lausa lapselikult, et kui talle enam palka ei makstaks, teeks ta ühiskondlikel alustel ikka edasi, seni, kuni ükspäev ära kukub.

Tšika on saavutanud ülima rahu, naudib tervist ja tunneb täisrõõmu igast päevast, mis talle antud. Tema enda sõnadega: "Tulen ka praegu tööle ikka rõõmuga. Poisid ootavad, saan nendega juttu ajada, nalja teha... Vahest saab mõnda meest sõimata ka kõvasti, aga see käib asja juurde. Tunnen kohe elust rõõmu ja töörõõmu tunnen ka." Need ei ole sõnad, selline Tšika ongi.

Ja vanemaks ta ka ei lähe - mitte ühtegi kortsu näkku ei lisandu. Kaua siis? Mingi täiskarsklane pole ta elu jooksul olnud, kuid üle pole ka pingutanud. Ütleb, et noorena (millal see küll oli?) proovis natuke suitsu teha - proovis topelttubakat, tõmbas natukest aega piipu. Mõne napsu on ta ikka võtnud, põhjendades asja nii: "Normaalne elu peab olema. Tuleb sünnipäev, siis ei saa ju, pead klaasi tõstma." Ja täpsustab kohe, et eks mõnikord on ka päris hoolega võetud, aga ripakile pole küll jäädud.

Mehed kukuvad tänapäeval juba kuuekümneselt ja palju varemgi kokku. Ei pea elupingetele vastu või läheb lihtsalt tervis käest. Lõpp. Tðika ei oska selle peale midagi kosta, miks tema kaheksakümne viieselt edasi möllab. Ütleb, et eks temagi elu ole raske olnud - kõvasti on tulnud tööd teha, sõda on läbi käidud. Neid, kes praegu seitsmekümnesed, peab ta poisikeseks, ise ootab suvehakku, et jälle staadionil ülakeha paljaks võtta ja paljajalu tartaanil käia. "Tartaani peal on soe, hea käia ja sörkida," tunneb ta lapselikku rõõmu.

Kõik ta mitu tuhat jüngrit teavad, et imetreener ta on ja et poisse treenides on ta kogu aja ka end kehaliselt trimminud, muskleid punnitanud, raua kallal ragistanud. Ta saab praegugi hakkama harjutustega, mis mõnele Peda kehakultuuritudengile üle jõu käivad.

Üks ta lihtsaid tõdesid kõlab: "Hommikul tõusen muidugi vara üles, muidu ei jõua tööle minna. Mingit kindlat rezhiimi mul pole, normaalne elu on."

Aga see ongi ju tähtis.

URMAS ESLON

ALEKSANDER TŠIKIN

• Sündinud 27. aprillil 1915, 85a kergejõustikutreener jätkab tegevtreenerina ka praegu
• Rohkem kui pool sajandit treenerina on kõik seotud Tallinna Kaleviga
• Ta käe all on harjutanud ja eluks valmistunud kaugelt rohkem kui tuhat jõustiklast
• Edukamaid hoolealusi tippspordis: Vladimir Kuts, Tõnu Lepik, Mart Vilt, Endel Pärn, Vello Lumi, Ants Savest, Pavel Rambak, Raivo Mägi... Marko Metsala. Abi on saanud ka kiiruisutamise olümpiavõitja Ants Antson
• Ta käe all on harjutanud nimekad arstid Peeter ja Mihkel Mardna, Rein Reile, kirjanik Jaan Rannap, ooperilaulja Mati Palm, tippjuhid Enno Pere ja Aadu Kana, tipptreener Vello Palm, ta hoolealused on kaitsnud doktoritöid, õpetavad kõrgkoolides ja on valitud Riigikokku
• Suurimat headmeelt tunneb imetreener sellest, et kõik ta juures harjutanud on leidnud koha elus ja saavad hakkama