Tervisest pakatav Tšika

Mitut põlvkonda treeninud ja tervislike eluviiside juurde juhtinud Kalevi kergejõustikutreener Aleksander Tšikin saab homme kaheksakümne viieseks. Müstiline ja Eesti oludes täiesti tavatu - ta jätkab väsimatult uute jüngrite treenimist.

Tšika on terve kui purikas, haige pole ta pika elu jooksul peaaegu olnud, tunneb hoopis rõõmu hoolealustest. "Mul on igasuguseid päevikuid, kuid täpselt ei olegi teada, kui paljud mu juures harjutamas on käinud. Mu juures on käinud praegused arstid, tublid töömehed, arhitektid, riigijuhid... Mul on see rõõm, et ma pole mitte ainult soodustanud sportlikke tulemusi, vaid et mu juures on üles kasvanud noored ja tublid mehed, kes kõik elavad normaalselt," tunneb Tðika oma margimeestest uhkust.

Tšika jätkab Kalevis täiskoormusega

Tšika imestab, kui talt küsida, kas ta tõesti Kalevis täiskoormusega tegutseb. "Täiskoormusega töötan, kogu aeg," kinnitab ta. Ja lisab, et endiselt täie rauaga. "Kõik teevad tööd. Ma olen teistega võrdne."

Tšika arvates ei pea kõik jõustiklased olümpiale pääsema, tähtis on muu. "Sport peab elus aitama ja sport ei tohi elu rikkuda. Mu juures on olnud igasuguseid mehi, kes on saavutanud spordis väga palju - kõrgeid tulemusi, kuid ka neid on palju, kes spordi kaasabil saavutavad elus palju. Kes õpivad kõvasti, kellest saavad kõvad ametimehed, kellest kraadiga mehed."

Ta treeneristaaz on hirmuäratavalt pikk, rohkem kui pool sajandit. "Alustasin kohe pärast sõda, neljakümne neljandal aastal. Nii kui Tallinn vabastati, tulin Tallinnasse ja hakkasin tööle. Tegin ise sporti ka töö kõrvalt - ega mulle keegi spordi eest ju ei maksnud. Kogu aja olen olnud ühe koha peal - Kalevis. Ma pole Kalevile truudust murdnud. Olen neile kõigile tänulik. Mul on praegu niimoodi - ma teen tööd rõõmuga, särtsuga, ja kui oleks moment, et Kalevil poleks mulle raha maksta või kui töökohti vähendatakse, siis ma teen ikka edasi oma tööd - ühiskondlikel alustel. Niikaua teen, kui ükspäev ära kukun...," kõkutab Tšika naerda ja on oma veendumuses täiesti kindel. "Ongi nii."

Turg banaane täis, aga keegi ei söö

"Ajad muutuvad. Kui Tallinnas halli ei olnud ja tehti vägev hall Tartu, siis meie hoidsime Tallinnas peast kinni, et mis nüüd teeme... Et Tartust tuleb tippmehi robinaga. Aga tuli nii välja, et ei tulnudki sealt eriti midagi. Mõni üksik. Praegu on tingimused Tallinnas väga head - ideaalne hall, ideaalne halli juhtkond, kes tuleb meile kogu aeg vastu. Aga ega tipud seepärast nii lihtsalt kerki nagu seened. Läheb aastaid mööda, jälle üks kerkib, teine kerkib. Nii asi käib ja muidugi elu seisma ei jää. Praegu on ka head tingimused - võid sõita välismaale harjutama, kui raha on. Osta aga poest süüa, kõike on saada. Varem mõtlesime, et mis viga Aafrikas joosta, nemad söövad seal iga päev banaani. Nüüd on meil turg banaane täis, aga keegi ei söögi," hakkab Tšika jälle naeru kõkutama.

Kuid muutub tõsiseks, kui küsida, kas ta poole sajandi jooksul pole tõesti tahtnud kordagi treeneriametit jätta. "Eks mulle pakuti kohta siin ja seal, ka õppejõu kohta TPIsse, aga ma jäin truuks oma treenerikohale. Tegelikult - üks ütles mulle, et ega treeneriametit pole olemaski, diplomi järgi olmeme kõik õpetajad. Oleme õpetajad ja anname tundi, oleme isehakanud mehed."

Mis ma kodus ikka istun

Tšika tegutseb pidevalt, ja keegi ei mäleta, et ta oleks haige olnud. Ta tervise retsept on lihtne: "Olen ikka väikselt gripis olnud, vahest on väikesed palavikud, kuid tulen alati välja. Igal hommikul natuke jooksen, võimlen." Samas : "Tegelikult ma enam suurt ei jookse midagi - ma ei poolda seda, kui kõik räägivad, et jookse ennast terveks. Kui inimene on ikka vana ja lihased on nõrgemad ja tervis ei ole korras, siis ega see jooksmine, et paned igal hommikul kümme kilomeetrit, ei aita. Ma teen hästi kergelt - hommikul ärkan üles, lähen välja, natuke jooksen, võimlen pool tundi, siis lähen sööma. Ma ei saa nii, et hüppan voodist ja lähen kohe sööma. Mul pole isugi. Söön normaalselt, söön liha, söön võid - toiduga pole ma kunagi piiri pidanud. Ma seda dieeti ka ei poolda. Peavad dieeti, vähe söövad, nii jäävadki nõrgaks."

Homme saab Tšika kaheksakümmend viis, kuid mingi piir see pole, et treeneriametile kriips peale tõmmata. "Niikaua teen edasi, kuni mul on head grupid, head poisid, sest mis ma kodus ikka istun. Kui tervis normaalne, mis sa siis kodus istud."

Tšikal on kahju, et paljud head poisid on praegu tööta ja ei saa ka sporti teha. "Igal pool käib koondamine, noored mehed istuvad kodus. Nad kaebavad mulle, et lähevad peast segi."

Treeneri palk pole kunagi suur olnud, kuid Tšika ei nuta, et rikkust pole siginenud. "Olen elanud igasugusel ajal. Ka siis, kui olid väga madalad palgad, või natuke paremad palgad. Treeneri palk on väikene ja jääbki väikseks. Seda keegi ei tõsta ka vist."

Kõige põnevam aeg on olnud siis, kui ta käe all head tippmehed. "Sai mööda maailma käia. Aga mul on praegu ka noored head mehed, nendega on hea töötada," külvab Tðika väsimatult elujaatavaid emotsioone. "Mul on hea meel, et kõik mu tippmehed on lõpetanud kõrgkooli ära - Tõnu Lepik, Vello Lumi, Ants Savest, Pavel Rambak..."

Tšika on veendunud, et osa mehi suudab püsida tippspordis ka töö ja õppimise kõrvalt. Ja kui mõni noor mees kerkib, saab ta alati ka toetust. "Nagu saavad meil kõik tippsportlased. Praegu läksid jälle seitse inimest Hispaaniasse laagrisse. Saab teha küll, ainult meest on vaja," kõlab Tðika tõde.

URMAS ESLON