Õendus tõstab pead

Tallinna Keskhaigla ülemõde Elle Ende ütleb, et peaaegu 1990. aastani oli meditsiiniõdede kooliraamatuks J.Gagunova "Haigete põetamine". Kui sellest jätta välja esimene peatükk, mille ülesandeks on põrmu materdada kapitalistlik tervishoiusüsteem ja taevani kiita kommunismiehitaja moraalikoodeksiga meditsiin, siis oli ju seegi õpik üsna asjakohane. Tänaseks on tõlgitud eesti keelde mitu õendusalast õpperaamatut, äsja ilmus Eesti Õdede Ühingu kaudu" Eesti õenduse otsingutel" - eesti õdede-magistrite väitekirjadest.

Elle Ende: "Õekutse vajalikkus on terves maailmas tähtsustatud. Seni ei tuntud meil isegi niisugust sõna nagu õendus. Alles 4 aastat tagasi võtsime vastu "Õe eetika koodeksi", kus on kirjas õe põhitegevuse ja vastutuse peaaspektid: tervise edendamine ja säilitamine, haiguste ennetamine, tervise taastamine, vaevuste ja kannatuste leevendamine. "Maailma arenenud riikides algas juba pool sajandit tagasi õenduse kujunemine omaette teadusharuks ja praegu on maailmas juba väga palju eri teaduskraadidega õdesid."

Patsiendid on harjunud õde pidama arsti abiliseks, pea et käsutäitjaks. Näiteks vastuvõtul, kus arst inimest kuulab, uuringuile saadab, diagnoosi määrab, on õel patsiendi silmis vaid sissehõikaja ja mingite paberite täitja roll.

Polikliiniku arsti vastuvõtul töötav õde, kel pole vaja teha eriprotseduure või sidumisi, on tõepoolest oma erihariduse raiskaja. Kõigi nende saatekirjade, arvete, retseptide ja paljude muude paberkandjate täitmiseks ei pea töötama eriharidust omav isik. Meie haiglas näit saavad selle tööga edukalt hakkama registraatorid. Polikliinikutes on tööl aga tublisid õdesid-spetsialiste, kes saanud erikoolituse nii kodu- kui välismaal, võtavad vastu iseseisvalt nõustades ja õpetades patsiente või viivad läbi uuringuid, teostavad protseduure, sidumisi, massaaze jne. Kahjuks ei ole enamus õdede tegevusest kajastatud haigekassa hinnakirjas ja õed ei oma õigust iseseisvalt (arsti allkirjastamata) tehtud tööd haigekassa arvele kanda.

Kogu vastutus on taandatud ainult arstile?

Meie tervishoiukorraldus ja palgaküsimused käivad endiselt ainult arsti tasandi kaudu. Kuid haiglas näeb arst patsienti päeva jooksul vaid mõni tund, õde on praktiliselt 24 tundi koos hooldajaga inimesele kättesaadav. Õde peab nägema patsienti kui tervikut, kuulama ta kaebusi valude, hirmude, koduste olude, stressi ja muude murede kohta, mida kõike arstil pole aega kuulata. Sageli tuleb õel täita nn. patsiendi advokaadi rolli. Õe ja arsti õiguste ja kohustuste seadusandlik reguleerimine on meil saamas teravaks probleemiks, sest näiteks vaatamata korduvatele ettepanekutele Eesti Õdede Ühingu poolt sätestada ka õendusabi mõiste ja selle osutamise kord, on see siiani tervishoiukorralduse seadusest välja jäetud.

Patsienti kuulavad, st. võtavad anamneesi siiski ainult arstid?

Aga meie haiglas võtavad anamneesi ka juba õed, mis sisaldab patsiendi elu, haiglasse tuleku põhjust, varem kasutatud ravimeid, harjumusi, abivahendeid, visuaalse hindamise (naha värvus, hingamine, meeleolu jne) tulemusi. Kõik see fikseeritakse anamneesilehel ja sellest teavitatakse ka arsti.

Ütlesite, et enam ei ole soovitav kasutada sõna haige, vaid patsient või klient. Miks?

Juba vanas Kreekas deklareeriti, et hästi toimivas ühiskonnas pole ühelgi inimesel aega veeta oma elu haige olles ja ravile alludes ja pole midagi hullemat kui pidevalt oma tervise pärast muretseda. On ka väidetud, et tervis on ideaalseisund, mida keegi pole kunagi saavutanud, aga siiski ei saa pidada haigeteks kõiki, kes kannatavad küll pisivaevuste all, kuid neil on mõõdukas talitlus ja puuduvad valud. Tänapäeva meditsiin kinnitab, et inimest, kes tunneb end sotsiaalselt ja majanduslikult rahuldavalt, võib pidada terveks isegi juhul, kui tal on väiksemaid tervisehäireid, mõni füüsiline või vaimne puue. Niisiis, rääkigem parem patsientidest kui arstiabi tarvitajatest või kui klientidest-tellijatest.

Ütlesite, et haiglal on välja töötatud isegi klienditeeninduse standardid. Milles need seisnevad?

Õdede nõukogu poolt välja töötatud ja ravinõukogu ning peaarsti kinnitatud standardid on ju õigupoolest väga tavapärased ja lihtsad. Tervita alati esimesena, sest esindad haiglat.Tutvusta ennast kliendile.Tunne hästi maja, kus töötad. Näita alati initsiatiivi, aitamaks inimesel leida sihtkoht haiglas. Näita üles heatahtlikkust, huvitatust, vestle patsiendiga talle arusaadavas keeles ja terminites. Julgusta inimest avaldama oma muresid. Meditsiinitöötaja ei tohiks kanda rippuvaid ehteid, sõrmuseid, kasutada tugevaid parfüüme, küünelakki, kanda pikki lahtisi juukseid ja pikki küüsi, mis kõik võib patsienti häirida. Kõige hügieenilisemaks peetakse pükskostüümi, mis tuleb selga panna alles haiglas. Need näited on vaid osa nõudeist.

Mis on peale haigekassa rahanappuse veel põhjuseks, et patsient on endisega võrreldes väga lühikest aega haiglas?

Jah, kui 10 aastat tagasi oli keskmine haiglapäevade arv 10-15, siis meie haiglas on see lühenenud 5,5 peale. Paljud uuringud tehakse ära enne haiglasse tulekut ambulatoorselt, uuringud on tänapäeval palju efektiivsemad, ravi ja ravimid palju tõhusamad, ravimetoodika muutunud. Inimene peab võimalikult ruttu haigevoodist üles tõusma, et verevarustus, lihased ja kopsud normaalselt tööle saada. Omal ajal oldi siin näit hallkae lõikuse järel mitu päeva selja peal ja kokku paar nädalat haiglas, nüüd läheb opereeritu järgmisel päeval koju, võiks minna ka samal päeval, kui on kedagi autoga vastu tulemas. Sapipõie operatsioon tehakse tänapäeval kolme pisikese augukese kaudu, varem oli see suur kirurgiline protseduur.

Aegajalt kostab hääli, et mis tervenemist seal nõuda, kui teisel-kolmandal päeval haiglast välja kirjutatakse.

Seda nüüd küll ei maksa karta, et kedagi ravimata koju saadetakse. Kui vaja, taotletakse haigekassalt raha juurde, keskhaiglas on ravil ka kuu aega või kauem ravitavaid inimesi. Haiglas küll aidatakse tervist parandada, aga ravi tuleb sageli kodus jätkata. Ja nimelt õe ülesanne on patsienti juhendada kuni täieliku paranemiseni. Õed tõötavad koostöös arstidega välja ja annavad patsiendile kaasa isegi täpse kirjaliku materjali uuringuist, protseduuridest, kodusest järelravist ja taastumisest.

Sanitariametit on peetud mõnikord au ja väärikust alandavaks tööks. Kuidas suhtub sellesse ametisse ülemõde?

Väga vajalik töö. Kui pole puhtust ja korda, võib ka kõige kallima ja keerukama operatsiooni tulemus nulliks osutuda. Praeguse suure tööpuuduse ajal on meile tööpakkujaid küll, nii hooldajaiks voodiosakonda kui sanitariks abiosakonda. Meil on sanitarideks kõrgharidusega pedagooge, ökonomiste, raamatupidajaid. Kui Teaduste Akadeemia ümber struktureeriti, käisid sealt mitmed inimesed meilt tööd otsimas. Selles ametis nagu kogu meditsiinis on olulisim siiski kutsesobivus. Kui tööotsijalt küsida, kas suudaksite põdurat inimest sööta ja joota, vahetada ta ihupesu, hävitada ta parasiite, kasida kõiki ta eritisi, nii et seejuures ise rahul oleksite või nagu ise haigevoodis olles ootaksite, siis vastavad nii mõnedki: ei, seda ma küll ei suuda. Nii et tööpuudusele vaatamata pole meil ometi suurt valikut, sanitaride hulka juhtub ka hooletuid, tigedaid või alkoholilembeseid. Aga seadusandlusega on kirja pandud katseaeg 4 kuud, mis näitab, kuidas inimene hakkama saab. Soomes on juba suund, et õed teevad osaliselt ära ka sanitaride töö, näiteks patsientide keeramise, pesemise, toitmise, abilised pesevad siiski põranda ja teevad voodi.

Teie ise kui ülemõde ei tee ühtegi protseduuri?

Ülemõed on igal kliinikul, mina olen haigla peaõde. Õieti olen administratiivõde haigla ulatuses ega tee tõesti ühtegi protseduuri. Isegi vanemõed tegelevad ainult osakondade töö korraldamise, personali juhtimise, eelarvete koostamise, koormuste jagamise, kontrolli ja veel saja muu asjaga vastavalt tegevusjuhendile. Kuigi tahaksin personali tegelikule tööle lähemal seista, ei anna suur töökoormus selleks võimalust. Isiklikult tunnen puudust tööst patsientidega, sest pole suuremat rõõmu, kui näed inimest paranemas ja tead, et oled suutnud teda aidata.

Kui palju õendusala töötajaid keskhaiglas on?

Meil on 447 õendusala ametikohta - õed, ämmaemandad, laborandid, aga kõik kohad ei ole täidetud. Nn. füüsilisi isikuid on aga vähem, sest paljud õed töötavad palga tõttu 1,25-1,5 töökohaga, mistõttu on nende töökoormus ka suurem. Väikeste laste emad, kes alati ruttu pärast lapse sündi tööle tagasi tulevad, töötavad siiski ka alla täistöökoha. Arste on meil ligi 200, seega suhtarv arstide-õdede vahel on 1:2, maailmas aga keskmiselt 1:4.

JUTA ÜTS