Kel pole muru, see pole moodne

Olen vahel mõelnud, et mu lapselaste ja nendeealistest nooremad põlvkonnad jäävad kängu. Kehaliselt. Kõiksugu jõusaalid, aeroobika ega sörkjooksud ei anna inimesele eluviisiga saadud loomulikku tervist. Kui nii edasi läheb, sõidavad (kes siis enam kõnnib!) meie linnades (külasid siis muidugi enam ei ole) ringi peenikeste jalgadega, allergilised, suure peaga inimesed. Nad söövad geneetiliselt aretatud ja kloonitud toitu ja loevad veel ainult oma internettidest, kui terve ja ilus oli kunagi emake Maa.

Meid oli neli last, mina kõige vanem. Ema-isa olid Joaveski puupapivabriku töölised. Kuidas küll kaks nii erineva iseloomuga inimest kokku said ja üsna kauaks ka kokku jäid, kes seda enam oskab öelda. Ema oli alati tõsine ja lõpmata töökas, isa suur nalja-, napsu- ja naistemees. Minu arvates oli ema isa jaoks lihtsalt liiga igav. Aga see on omaette jutt. Kui nad lahutasid, jäime kõik neljakesi ema juurde. Siis aga olid algamas rasked ajad kõigi eestlaste elus - sõda käis mitu korda üle maa ja viimaks tuli jääda võõra vaenuliku võimu alla. Ema tervis ei lubanud enam vabrikus tööl käia, ta pidas meie viieliikmelist peret ülal paari lehma, lammaste, kanade ja seapõrsaga. Maa, kust me loomasööta saime, tuli rentida ja rendimaks oli töö. Nooremad õed-vennad olid koolivaheajal karjas, mina pidin neljateistkümneselt täisinimese eest väljas olema. Tuli heina niita, mis sest, et vikat alguses vaid mätast otsis. Lehmad lüpsta, mis sest, et punikud nii mõnegi lüpsikutäie jalaga ümber lõid. Küttepuid teha ja metsast välja vedada, mis sest, et ette rakendatud hobune vahel lõhkuma pani ja puukoorma küljeli keeras. Äestamine ja rullimine, rukkisidumine ja viljamasindamine, turbalõikamine ja sõnnikuvedu, seebi keetmine ja sea soolikate puhastamine, kangakudumine ja "lehelisega" pesu pesemine - kõige selle meenutamine teeb mulle endalegi nüüd nalja. Et kas tõesti kõike seda pidi üks teismeeas inimesehakatis oskama?!

Aga ei mäleta, et keegi oleks kaevanud stressi, masendust, allergiat või unepuudust. Väsimust küll. Ketramine või kindakudumine käis nii mõnigi kord magamisega pooleks. Piht ja turi tegi pärast tööd valugi, aga selle tühja asja päras ei jäänud tantsupeod tantsimata ega armastus armastamata.

Kui hommikul keedukartulid, praeliha, jahusoust, pohlamoos ja kali lauale toodi, ei võinud ma aimatagi, et mu järglased, vaesekesed, kord kartulikrõpse ja hamburgereid pistavad ning koka-koolat kulistavad. Kui meie vabariik kaheksa aastat tagasi taastati, olid linnalähedased suvilakrundid veel õunapuid ja marjapõõsaid täis. Nüüd saab poest kõike, ka säilitusainetega "maitsestatud" puuvilju. Meie oma aedadest hakkavad aga kaduma suislepp, valge klaar, antoonovka, sõstrad, tikrid, kaalikad, porgandid, peedid. Nende asemele tehakse nüüd muru, igale poole ainult muru. Kel pole muru, see pole moodne. Aga kapsaid ja õunapuid kasvatab nüüd see, kes saagi teistele müüb. Olen oma silmaga näinud, kui ostetakse kotitäis taimekaitsemürki, tehakse sellega õunaaed ja juurviljapeenrad valgeks, sügisel aga müüakse turul "puhtad mahedad" saadused maha - murukasvatajale. Pesu ja ennast peseme me lauskeemiaga, nohu, köha ja peavalu tohterdame keemiaga, rasedust välditakse keemiaga. Isegi sülelastele määritakse nüüd igasugu koera-, kassi- ja tiigrinäod pähe...keemiliste värvidega.

ELLE KRAVTSEV, vanaema