ARVAMUS
Salaviin on ja jääb

Salaviina osakaal on kasvanud tänavu esimeses kvartalis 50 protsendini legaalsest turust. Mullu samal ajal oli see 30-40 %. Riigieelarve kaotab seeläbi iga päev ligi miljon krooni. Nii teatas eelmise nädala Eesti Päevaleht, viidates Liviko Kaubanduse müügidirektori Janek Kalvi rehkendustele.

Samas leiabki ajaleht arvamusrubriigis, et salaviin on ja jääb. Ning veel, et vaevalt õnnestub riigil salaviina tarbimist üldse alla 30-40 % viia.

See on küllaltki aus hinnang, kuigi ei pruugi riigile või poliitikutele just meeldida. Alkoholi kõrge aktsiisimäära alandamine märgatavat tulemust ilmselt ei anna, sest illegaalne kärakas jääb ikka poole odavamaks.

Eesti toll olla tänavu esimese kvartaliga konfiskeerinud 29 000 liitrit salaalkoholi (piiritust). Hinnanguliselt peaks see olema samapalju, kui Tallinnas ostetakse salaviina kahe-kolme, võib-olla nelja päeva jooksul.

Eestlased pole lojaalsed

Niisiis, aeg-ajalt juhtub, et joome salaviina. Lihtsalt odavam on. Kui tead, kust osta ja mida sa pudeli sees saad, siis pole ju asi kuigi hirmus. Liiati kui saad liitri 50, mitte 125 krooniga. Kui koht on usaldusväärne, tasub ära. Eks ole?

Tõenäoliselt on kaks põhjust, miks inimene võib eelistada poeviina salaviinale. Esiteks tervis ja (surma)hirm, kuid selge on seegi, et poodidestki saab omaaetud või Hollandist toodud meelemürki ning risk pole oluliselt väiksem. Teiseks põhjuseks võib olla põhimõttekindlus, lojaalsus riigi ees.

Kolm "poodi" trepikojas

Midagi on siin räägitud viinamüügi keelustamist pärast kella 23 jms. Huvitav, kuhu sellega jälle tüüritakse. Et janusel viin kätte saamata jääb, kui pood kinni on? Ärge ajage naerma. Kõikjal vohab salaviinaäri ja kui viin letilt kaob, see ju ometi kasvab veelgi. Ning riik jääb ilma veel enamatest aktsiisimiljonitest.

Korra-paar kvartalis näeb televiisorist politsei kangelastegusid - avastatud on järjekordne salaviinavabrik või müügipunkt. Asjatundjaid ajab muigama. Ainuüksi ühes üheksakordse maja trepikojas, kuhu tihti asja, müüakse kolmes eri korteris odavat viina. Toimub konkurents, sest ostetakse ikka paremat. Ja ostmas käib ka selline publik, kelle kuupalk on Eesti keskmisest märksa soliidsem.

Raha vähem, juua rohkem

Mida ma öelda tahan. Küllap seda, et salaviin ei kao tõepoolest kuhugi, tehku mis tahes. Seega tuleks võimudel probleemile teisiti läheneda. Pigem on küsimus sotsiaalpoliitikas, inimeste lootusetuses, ja üha suurenevas kastisüsteemis - klasside lõhes. Kodanikud Mõis ja Laar mõelgu rohkem sellele.

Ilmselt on hõlpsam naabrimehe või naise käest noa või peksu ähvardusel pooliku jaoks 20-25 krooni pommida, kui lootusetult kasvõi mingit mustatööd leida loota. See võib tunduda räige, ent pahatihti need asjad lihtsalt käivad nii.

Eestlane aitab rootslast

Ei ole salaviin ka ainult Eesti probleem. Võib-olla arvame, et sellises toredas riigis nagu Rootsi ei saagi viina "hõlma alt". Stockholmis töötav tuttav sellega tegelebki, et põhjanaabreid nädalalõppudel, kui seal alkoholi müük keelustatud, pärismaalasi "aitab".

Või arvavad poliitikud, et tõstame aga viinahinda ja muudame alkoholi kättesaamatumaks nagu Skandinaaviamaades ning rahvas saab kaineks? Ilmselt mitte. Me ei saa unustada oma tausta ja lähiajalugu. Küllap tuleb siis oodata, kuni me ära sureme ja järgmised põlvkonnad saavad ehk meie taagast vabaks. Ning ostavad 50kroonise viina asemel 300kroonist viina - kasvõi missioonitundest. Või ei osta üldse.

RAUL TOOMAN