Kas pole tuttav tunne?

On kevad. Mai. Avatud aknast hoovab ruumi säärast aroomi, mida meie linnas pole kaua tunda olnud. Selles on põldude ja õitsvate aedade ning hommikuse kaste lõhna.

Mõtted ei liigu. Kord mõni hüplik ärkab ja tundub, et on teine isegi eluline ja huvitav - kuid ei põimu kahjuks soravaks-tugevaks niidiks. Eksleb peas nagu koer ilma peremeheta. Asjata.

On sääraseid hetki, tunde ja ka päevi, mil ei tahakski midagi tunda, mõtelda, sebida... Ent, mis salata - on siiski meeldiv täie õigusega elavate kirjas olla.

Kindlasti on kõigile tuttav pilt - kogu töökollektiiv on kuidagi unine ja äraolev, tõsiseks tööks võimetu. Mõtete-tunnete-repliikide nivoo kõigub, soovid-tahtmised hüplevad seinast seina.

Keegi tahab süüa. Keegi juua. Keegi reisida. Elada. Aga end pastaka või arvutiga kokku sulatada, seda ei. Pigem püütakse üksteisele pähe määrida kõikvõimalikke ideid.

Vahel on taolistel hetkedel lausa mõistatuslik elektrifitseeriv toime.

Ja siis ühekorraga on nali läbi, naerud naerdud, jutud otsas. Töö kaissu kutsuv gongilöök viib kõik uitlejad oma postile. Mõtted jooksevad ludinal.

Kas pole tuttav?

SILLE MAKSIMOV