Kui kokku saavad haigus ja vanadus

Lisaks paljulapselistele ja töötu pereliikmega peredele peetakse Eestis vaesusriskis olevaiks ka neid leibkondi, kus on puudega inimesi, eakaid või kroonilisi haigeid.

Üks põhjus on kindlasti selles, et nii puuetega inimestesse kui ka eakatesse suhtub ühiskond tõrjuvalt. Seetõttu on neil end ka raskem kui tervetel ja/või noortel tööjõuturul maksma panna. Ka on teada, et puudega inimese või kroonilise haige lisandumine perekonda süvendab selle üldist vaesusriski - saadavad toetused ei kompenseeri enamasti vajalikke kulutusi, sageli toob haigus kaasa hoopis kulukaid erivajadusi.

Ka eakatel inimestel on oma olukorra parandamiseks võimalused üsna piiratud - nad on sõltuvad elu jooksul välja teenitud pensioni suurusest. Et paljud eakad elavad ka omaette leibkonnana, kulub neil suur osa sissetulekust eluaseme peale. Mis saab aga siis, kui need kaks vaesusriski gruppi langevad nö kokku? Ehk teisiti: kuidas elab haige ja vana eestimaalane?

Esimene

79aastasel astmat põdeval Hildal on mõneti paremini läinud kui paljudel tema eakaaslastel - tal on oma maja ja nii ei tule tal talviti linnakorteri üüratute soojaarvetega maadelda. Aga igal medalil on kaks külge. Nii võrdleb Hilda oma lagunema kippuvat ja pidevalt kohendamist nõudvat maja Tallinna linnaga. "See ei saa kunagi päris valmis," ütleb ta.

Erinevalt paljudest "vanaemadest" seadis saatus 11 aastat tagasi ta teele paraja proovikivi - pärast tütre surma tuli tal hakata hoolitsema selle vastsündinud tütre ja 4aastase poja eest.

Pere sissetulek koosneb praegu lisaks vanaduspensionile ka toitjakaotuspensionitest ja lastetoetustest. Ja kuigi nad saavad kolme peale kuus ligi 4000 krooni, on Hilda aeg-ajalt ostnud allahinnatud leiba või saia. "Iga kuu tuleb ju veidi kõrvale panna kütte ja remondi tarbeks," selgitab Hilda ning lisab kiiresti, et üldiselt on neil kõik vajalik olemas.

Tervise üle Hilda väga ei kurda. Kõige rohkem on kahju sellest, et tema astma pärast ei saa lapsed endale koduloomi lubada.

Teine

72aastane Else elab omastest sadade kilomeetrite kaugusel. Just kallis bussi- ja rongisõit teebki talle rahaasjades kõige enam muret. Last, lapselapsi ja lapselapselast tahaks ju ikka näha! Nii ta võtabki kord kuus või üle kahe kuu ette Tallinna-tee. Bussile eelistab ta sõita rongiga - nii saab odavamalt.

1400 krooni pensioni saav naine elab ahjuküttega ühetoalises korteris, mistõttu eluasemekulude eest tasumise järel jääb talle elamiseks umbes 800 krooni.

"Telefoniarve kipub küll olema 100 ja 120 krooni," vangutab naine kahetsevalt pead, kuid leiab kohe õigustuse. "Ma ju nii tahan laste häält kuulda!"

See, et kolm aastat tagasi eemaldati Else jämesoolest müoom, on naisele tekitanud lisakulutusi. "60 krooni kuus läheb raudselt kotikeste peale," nendib ta. Pärast lõikust ei olnud soole pikkus enam see, mis enne, mistõttu tuli pärasool tuua kõhu peale. Seal neid kotikesi vaja lähebki. Et naisel on ära opereeritud ka emakas, kulub hulk raha ka hügieenitarvetele: "Olen väga paljude erinevate rohtudega põletikku püüdnud ravida, kuid ikka tagajärjetult - määrimine ei jää ega jää ära." Viimases hädas võttis naine kasutusele juba voodilinad. "Palistasin servad ära, pärast kasutamist pesen-keedan jälle läbi," räägib ta. "Sidemeid ma küll osta ei jõua!"

Nii mõnigi kord saavad eakad haiged lisaraha või soodsamalt ravimeid, kui neil õnnestub saada invaliidsusgrupp. Elset see ei aidanud - määratud kolmas grupp oleks tähendanud pigem rahalist kaotust. Rahaliselt oleks ta kaotanud üle pooletuhande krooni. Vanaduspensioni ja invaliidsuspensioni mõlemat korraga ei saa, seetõttu otsustas ta nö suurema pensioni - vanaduspensioni - kasuks.

Oma praeguse rahalise olukorra kohta poetab naine, et tuleb jälle hakata kokku hoidma, sest puud on otsas. Elu lihtsalt on selline: sel ajal kui noorte naiste jaoks on alanud sukakandmishooaeg, tuleb vanadel naistel hakata juba mõtlema järgmise talve peale.

Kolmas

80aastane Liidia on viimase aasta jooksul pidanud paljust loobuma. Kui ta paar aastat tagasi tütre juurde elama kolis, lootis ta väga abiks olla. Paraku viis kevad ta infarktiga haigevoodisse. Pärast seda pole miski enam endine.

"Mitte midagi teha ei jõua. Vanasti kudusin soki päevas, nüüd natukese ajaga juba valu rinnus," ägab ta. "Mis elu see on, kui isegi pesu ei saa nöörilt kätte!"

Kõige rohkem ongi elu aeg rätsepaametit pidanud naisel kahju sellest, et ta ei saa enam käsitööd teha. "Jaki õmblemise peale ei hakka ma enam mõtlemagi!" ütleb ta ja saadab kõik kunded sama targalt tagasi.

Ägama panevad ka südamerohtude hinnad. Hoolimata sellest, et Liidia on teise grupi invaliid ja saab ravimeid soodsamalt. Maksta iga kuu sadakond krooni ravimite eest on tema arvates vanainimese jaoks ikkagi liiga palju.

Sellele vaatamata kuulub Liidia nende vanurite hulka, keda invaliidsuspensionile jäämine on kõvasti aidanud. "Kuna ma olen elupäevad vaid kodus töötanud, sain pärast mehe surma vaid toitjakaotuspensioni," räägib ta. Praegune invaliidsuspension on sellest mõnisada krooni suurem.

Oma 1025kroonisest sissetulekust (täpselt nii palju saavad II grupi invaliidid) loovutab ta osa tütrele elektri- ja söögirahaks, osa läheb rohtudeks ning natuke paneb ta kõrvale. "Siin maal elades on kartul-kapsas-munad omast käest võtta," tunneb Liidia headmeelt. Üksi temast aiavilja tegijat enam poleks - tohkerdab veidi vaid lilledega.

Huvitav teada:

* Kui töövõimelistest üle 16aastastest eestimaalastest on pisut enam kui pooled väljaspool vaesusriski (sissetulek üle 1500 krooni kuus tarbimisüksuse kohta), siis krooniliste haigete ja pikaaegse töövõime langusega inimestest on niisuguses seisus vaid kolmandik, invaliidsusgrupiga inimestest aga veidi üle neljandiku.

* Enam kui pooltel puudega inimestest on kasutada sissetulek, mis jääb allapoole vaesuspiiri. Kolmandik neist elab otseses vaesuses.

* Rohkem kui kolmandik Eesti eakatest elab samuti allpool vaesuspiiri. Elu jooksul välja teenitud pensioni suurus hoiab eakat pidevas vaesuse riskis: keskmine pension moodustab kolmandiku keskmisest palgast (nt 1998. aastal 39,4%).

Allikas: Vaesuse leevendamine Eestis, www.ciesin.ee/UNDP/poverty/et/4.html