Aeg antud sõita rattaga, auto alla jäämata

Jalgrattamüüjad tekitasid äsja ajakirjanduses reklaamipurske ja see oli õige aeg kutsuda huvilised ratast muretsema. Pakutav ampluaa on lai - ratta saab kahe kuni paarikümne tuhande krooniga. Mida kallim ratas, seda töökindlam, kuid igaühel on võimalus valida taskukohaseim. Uhkeldamiseks pole vajadust, enne tuleb ikka selgeks saada, MILLEKS täpselt ratast vaja. Kuid näha on, et rattad lähevad.

Raha eest saab küll igamees ratta, kuid kõike ei saa - ei saa osta näiteks liiklusohutust. Tänuväärne tervisekohendaja on rattasõit küll, aga muidugi ainult siis, kui auto alla ei jää. Paraku jäädakse, ja pidevalt. Eesti Jalgratturite Liidu peasekretär, rattaelu üks kujundajaid Urmas Karlson kinnitab, et rattasõit on meie teedel ohtlik igal juhul, sest liikluskultuur on õrnukene. "Pahatahtlikkust on palju, autoga sõites on see hästi näha - pinge on üleval, jalgratturid saavad pahameele osaliseks. Ka ratturid ise on süüdi," on Karlson märganud.

Muu maailm on liikluskultuuris ja tavaratturite turvalisusele mõeldes meist palju ees, ratturitel on oma kindlad sõidurajad. Olen näinud neid imelisi sõiduvõimalusi Taanis, Rootsis, Soomes, Kanadas - seal võib sõita lausa silmad kinni, auto alla ikka ei jää.

Karlsonile on mulje jätnud soomlaste suhtumine. "Soomes on rattateid kohutavalt palju. On kohe initsiatiivgrupid, kes vaatavad, et saaks ühe tee jälle juurde. Kus tee olemas, seal jalgrattur mujal sõita ei tohi, saab trahvi," teab ta.

Hollandis ja Taanis olevat suhtumine argiratturitesse küll liberaalsem, kuid mõnele liiklusõnnetusele vaatamata on kord ikka majas. Saksamaast, Prantsusmaast ja Itaaliast rääkimata - seal muret pole, et auto paneb signaali möirgama ja surub ratturi kõrvale.

Ehkki pärast Atlanta OMi tippspordist poliitikasse sukeldunud kahekordne olümpiavõitja Erika Salumäe alustas bravuurikat võitlust, et ka Eestis rattateid rajada, pole suurt viljakust sündinud. Maal võib ju igamees poodi viina järele sõita ka spetsiaalse rattateeta, linnas tormlevate autode vahel sihtkohta jõudmine on hoopis eluohtlikum.

Ratturite kaitseks on linnas tehtud vähe - Kakumäel on midagi, Pirita teel ka ... Kuid Pirita teel liiguvad ratturite rajal veel argijalutajad, tervisejooksjad, kihutavad rulluisutajad... Karlsonil on õigus, kui ta muretseb: "Elementaarsed asjad on tegemata, ohutusest rääkida ei saa. Soomes on joon vahel - ratturitel on oma tee, käijatel on oma tee. Kakumäel on suhteliselt väiksem liiklus, sinna minnakse sõitma, aga sealsetel klaasikildudel on olukord väga kriitliline. Midagi peaks ette võtma."

Muidugi peaks, sest rattureid tekib linnapilti juurde ja mida rohkem, seda rohkem kasvab vajadus rattateede järele. Mujal maailmas on ammuilma tõestatud, et südalinnas on rattaga võimalik liikuda niisama kiiresti nagu autoga.

Ei pea olema tõsiproff Jaan Kirsipuu, Lauri Aus või Janek Tombak, et sõidust mõnu tunda. Piisab pisemastki pühendumisest turvalises õhustikus. Paistab, et seda oskab eestlane juba tahta.

Paari päeva pärast algab roheliste ja ajakirja Loodus korraldatav rattaretk. Korraldajad ja Karlson on tõele lähedal, kui usuvad, et sellised ettevõtmised sobivad tänapäeva ellu, lähevad elutempoga hästi kokku, ja kui neid ei korraldataks, siis ei saakski inimesed end NÕNDA proovile panna. "Et nii paljud lähevad, see näitab, et inimesed on mingi stabiilsuse saavutanud ja nad pole enam ainult töös kinni," on Karlson veendunud ja lisab, et tegu on ühtlasi oskusega ja ühe võimalusega stressi maandada.

Mullu sügisel läbiti Kõrvemaa rattaretkel kahe päevaga 75 km, paljud siis debüteerinud harmoneeruvad nüüd rattaga kolme päeva jooksul Soomaal. Kuuldavasti tahetakse tuleval aastal jõuda juba ka Soome.

Pole raske arvata, kui palju elujaatavat - loodus, muusika, seltskond - lõburatturid kolme päevaga Soomaal näha ja tunda saavad. Tühja sellest, et osa rattafännidest ei saa sõidu lõpuosas tuliseks hõõrdunud tagumiku tõttu enam sadulasse istudagi, vaid peab pedaale sõtkuma püsti seistes.

MÕTISKLUS
URMAS ESLON