Jane jätkab rõõmuhigis

Eesti parim naisjooksja, maailma maratoonarite eliiti mahtuv Jane Salumäe, 32, kavatseb jätkata kilomeetrite neelamist vähemalt kuus aastat. Tõsiselt on ta jooksnud kümmekond hooaega ja kasvanud eestlastest jooksuharratajatele etaloniks ja eeskujuks.

Jane on talve jälle edukalt üle elanud. Talvine harjutamine Ameerika Ühendriikides kulmineerus tal maratonivõiduga Los Angeleses, äsjane treeningtsükkel Hispaanias sai võiduka jätku Otepää - Elva 23 km jooksul, kus teda suutsid edestada ainult kaheksa meest. Mõne päeva pärast, 21. mail jookseb Jane Prahas täispika maratoni.

Lähitulevik paistab selge olevat - eeloleval pühapäeval püüad Prahas uuendada Eesti tippaega 2:27.04. Ka mullu said kutse nii Praha kui San Diego maratonile, kuid ei läinud kummalegi. Miks võtsid tänavu Praha kutse vastu?

Aprillimaratonid oleks jäänud liiga lähedale Los Angelese omale, mis toimus 5. märtsil. Seepärast valisin Praha. Oleme samas ajavöötmes ja kliima on enam-vähem sama mis Eestis. San Diegost loobusin, sest aklimatiseerumine on küllaltki raske.

Edu Los Angeleses ja viimased märgid Otepää - Elva 23 km jooksult kõnelevad, et oled küllaltki lubavas vormis. Tähendab, algavaks suveks on korralik põhi all?

Arvan küll. Just see Otepää - Elva jooks tegi mulle väga palju rõõmu. Oli ikkagi suusatajate rada, üles ja alla ning pehme pinnas. Eelnevast tööst - kaks kuud Ameerikas - on kõvasti kasu olnud. Treenitud on õiges suunas.

Saadud aeg tund üheksateist minutit 23 km rajal näitab, et ka poolmaratoni vaheaeg tulnuks särav. Praegu on siiski tähtsam, et said meeste hulgas üheksanda koha. Kas eesti mehed ei suuda joosta?

Paari tõsisemat tegijat ei olnud kohal - Pirksaart, Loskutovi, Tarmi... Kui nad oleksid kohal olnud, siis oleks minu koht kaugemal olnud ... aga ma arvan, et meestel pole stiimulit, et kõvasti harjutada.

Olen aru saanud, et kolm aastat tagasi Torinos joostud Eesti tippaeg 2:27.04 kummitab sind ja juba Prahas tahaksid natukene kiirem olla. Mis peaks Prahas laabuma, et õnnestuks saada aeg 2:26 sisse? Jooksuvorm on ju olemas.

Kindlasti oleks vaja head gruppi, kellega koos liikuda. Oleks vaja, et ilm klapiks. Siis enda enesetunne - see peaks ka klappima. Muud ei näegi enam tahta.

Meil on esile kerkinud orienteeruja põhjaga maratoonar Külli Kaljus, kes oma esimese maratoni läbis mullu 2:49ga ja tänavu teise üksteist minutit kiiremini. On arvajaid, kes näevad Küllit jooksmas 2:30ga. Tähendab, ta võib jõuda sinu tasemele ja möödagi. On tõus NII lihtne?

Küllit ma kahjuks eriti palju ei tunne, kuid arvan, et 2:30 pole raske joosta. Aga ma ei julge öelda, et see peaks õnnestuma kohe järgmisel maratonil. Mida kiiremini tahad joosta, seda raskemaks läheb. Peab arvestama juba, et treeningud lähevad teistsuguseks ja ei saa harjutada varasema tempoga. Oma kogemustest tean, et maraton pole selline ala, et igakord kui jookseme, muudkui parandame aega. Aga kui Külli on nii andekas ... siis küll. Olin Hipaanias, kui kuulsin, et Eestis räägiti - Kaljus lööb Jane Salumäe rekordi ära. Aga ega mina ei istu ka niisama, teen väga tõsist tööd. Üritan ise kogu aeg.

Jätame Sydney OMiga seotud hiromantia ja kõik rahakotis sorimised kollase ajakirjanduse kiibitseda. Mind huvitab hetkel hoopis muu. Talud endiselt väga suuri koormusi. Saad sa hakkama, kaua jaksad?

Koormused on veel suuremad kui aastaid tagasi, aga arvan, et kõik käib hooti - hetkel on raske hoog, siis tuleb jälle kergem. Kui tead, et siht on ees ja lõpuks ka midagi saavutad, siis tundub tagantjärele kõik hästi kerge. Ei tea, kui kaua ma veel kannatan. Ise panen ka ennast imestama, sest kõik on natuke üliinimlik - ükski naisterahvas nii ei treeni nagu maratoonarid.

Kas jooksule antud aastad on võtnud või andnud tervist?

Kindlasti võtnud, miski ei anna SIIN tervist. Võib-olla annab küll hea enesetunde ja naistele head kehavormid, ja me ei pea muret tundma, et kuskile tselluliiti tuleb - kui rääkida puht naiselikust seisukohast. Aga jah, eks SELLINE jooks pigem võtab tervist. Traumad, luuümbrise põletikud, meniskihädad, kannad on haiged. Hetkel ei märka, märkame ilmselt siis, kui enam ei jookse, ei treeni. Meie miinus, et me ei saa päevapealt spordiga hüvasti jätta. Võime seda teha tasahilju, muidu võib saada saatuslikuks südamele.

Oled viimasel ajal teinud põhimõttelisi muudatusi - loobusid kauase treeneri Uno Källe abist, lootsid abi Erki Noole ihuarstist Jontschewist, kuid loobusid samuti. Källest on räägitud, kuid miks ei sobinud koostöö Jontschewiga?

Ei tahaks sellest rääkida. Võin öelda, et kuna Jontschewi hoolealune number üks on Erki Nool, siis olen leppinud. Erki oli tema juures enne mind ja ta peabki Erkile tähelepanu rohkem pöörama. Mul on teisi võimalusi, mul on arstid olemas, kuid kahjuks ei ole nad Eestist. Pean nende juurde pääsemiseks minema samamoodi Eestist välja.

Eestis kasutad massööri Silvi Anveldi abi. Kellega siinsetest arstidest tahaksid sidemed säilitada?

Kui, siis Toomas Teiniga. Ta on mind kaks korda opereerinud, luuümbrist ravinud. Ta on tasemel arst, tema juurde pöörduksin alati.

URMAS ESLON

JANE TOP 5 ITAALIAS JA MUJAL

2:27.04 Torino 1997 1. koht
2:29.45 Torino 1995 2. koht
2:30.32 Rooma 1999 2. koht
2:31.01 Carpi 1996 2. koht
2:31.40 Rooma 1997 1. koht

2:28.23 Tokio 1997 3. koht
2:28.56 Tokio 1999 3. koht
2:31.20 Boston 1998 7. koht
2:32.56 Monaco 1998 1. koht
2:33.09 Rotterdam 1994 5. koht