PSÜHHOLOOGIA

MA NÄEN HÄÄLT, KUULEN LÕHNA, TUNNEN SILMI

Psühholoog Epp Veski oli 5 nädalat protsessile orienteeritud psühholoogia (POP) ehk protsessitöö intensiivkursusel Portlandi Protsessitöö Keskuses, USA-s.

Miks sind POP-i kui psühhoteraapia suunas veetleb?

See on suund, mis võtab inimest kui tervikut: emotsioonid, tajud, mõistus/mõtted, keha, liikumine, suhted, vaimsus, suhe maailma jne. Ja seda tõesti KOGU aeg, mitte ainult teoorias või nii, et täna töötame emotsioonidega ja järgmine kord keha või suhetega. Kunagi ei tea ette, milline protsess käivitub ja millega see lõpeb. Olin varem valdavalt loogiline mõtleja, arutleja tüüp, mõned aastad tagasi hakkasin rohkem tegelema emotsioonidega, siis ka kehaga. Poolteist aastat tagasi Iirimaal leidsin POPi ja võiksin öelda, ta lausa tuli ise minu juurde. Kevadel alustasimegi Tallinnas kolmeaastast koolitusprogrammi.

On lausa üllatav, kui palju keha mäletab ja väljendab! Tegelikult keha räägib kogu aeg meile endile kui teistele, kuid kahjuks me ei oska seda märgata. Kes meist poleks kordki elus õhanud: "Aga tegelikult tundsin/kartsin/teadsin SEDA juba ammu!" Uskugem neid sõnu: me märkasime midagi erilist või kahtlast tõepoolest juba varem, aga ei pööranud sellele piisavat tähelepanu, lükkasime kahtluse oma targa mõistusega kõrvale.

Kui tähelepanelikult inimeste sõnu jälgida, võib sealtki väga palju leida. Mitte neid sõnu, mida tahame öelda ja hoolega valime, vaid just neid, mis nagu lipsavad üle huulte - apsud, keelevääratused.

Jungi psühholoogiast on pärit huvi sümbolite vastu ja see aitab mõista nii nähtut, kuuldut, keha kui sõna.

Mida sa Portlandis selgemaks said?

Nii kiiresti veel selgeks midagi ei saa, aga õppisin palju rohkem vaadates nägema, kuulates kuulma, jälgides märkama. Meie kultuuris pööratakse palju tähelepanu sõnadele aga millise hääle, tooniga, kui kiiresti, millised on zestid, silmavaade, mida teeb sel ajal näiteks vasak jalg või parem pöial? Mida ma ütlemata jätsin? Mida tema sellega tahtis öelda? Sellele ei mallata keskenduda. Kui aga võtan kokku kõik, mida märkasin, mida siis võiks öelda? Tõsi, õppisin märkama seda, mis on tähelepanu keskmest väljas, seda, mis on vähem kontrollitud, sest see ütleb enam, kui sõnad, see ongi valdavalt tõde.

POPis on tavaline, et tavamõistes psühholoogilise probleemi lahendamisega kaob näiteks pea- või seljavalu ja õõtsumise, painutamise või joonistamisega saab äkki nii selgeks mingi suhete probleem. Üks olulisemaid seisukohti on, et üks probleem väljendub tavaliselt mitmel viisil või tasandil. Ei saagi lahterdada, et see on suhete, see kehaline, see emotsionaalne probleem. Kui minna protsessiga kaasa, selgub, et see on üks suur probleem, mis väljendub mitmel eri tasandil. Mingi probleem võib avalduda näiteks seljapinges, kähisevas hääles, peavalus, hirmus oma soovi järgi käituda. Inimene märkab sageli ise üht, ahela nõrgimat lüli. Või märkab, aga ei oska neid seostada, võtab peavalutablette, käib massaazis, kannab villast salli, on hea inimene, kes ei ütle teistele "ei, kuni lõpuks saab kannatus otsa ja ta käratab.

Siis tekivad suhete probleemid ja ta võib sattuda psühholoogi vastuvõtule. Kui tegemist on POPi esindajaga, siis kliendi üllatuseks ei kuulagi terapeut pikalt juttu suhete probleemist, vaid märkab varsti patsiendi juures mingit väikest signaali, midagi "huvitavat". Ja laseb seda üha korrata, võimendada, kiirendada jne. Siis tekib kliendil tavaliselt tõrge; ta ei viitsi, ei taha, ei oska, ei julge, see on naljakas, rumal, aeg saab läbi, häbi, sest teised vaatavad, mida nad küll mõtlevad jne. Sellega on ta jõudnud oma tõkke või piirini. Selles seisundis ta tavaliselt juba näeb, tunneb, taipab midagi... Saabub mingi arusaamine, kuid "päris lahendus" on veel teisel pool. Tuleb end kokku võtta ja oma sisemised tõkked ületada. Iga kord see ei õnnestu. Kui aga õnnestub, siis see annab abivajajale erilise selguse, tervikliku pildi (puzzle sai kokku), rahulolu, jõu, otsustavuse.

Kuidas Arnold Mindell kui POPi rajaja ning tuntud psühhoterapeut meetodini jõudis?

Mindell, hariduselt füüsik, sõitis Sveitsi, sattus C.G.Jungi psühholoogiakursusele ja... jäi. 1970ndatel Zürichis kliinikus hakkas ta uurima kehaliste sümptomite tähendust. Vähihaige tundis pärast kasvaja eemaldamist, et see on alles. Mindell püüdis algul haiget veenda, et kasvajat enam ei ole, siis aga "läks patsiendiga kaasa," palus jutustada, mida ta tunneb. Haige seletas, et kasvaja on nagu pomm, mis ähvardab lõhkeda, täpselt nagu tema oma emotsioonid ja soovid, mis on nii alla surutud, et on valmis plahvatama. Näiteks pea valutab, kuna vererõhk on kõrge ja hakatakse vererõhku ravima, sest see on peavalu põhjus. Tegelikult peaks minema edasi ja suhtuma vererõhku kui tagajärge. Südame-veresoonkonna haigused on surma põhjustena esikohal ja ravitakse neid. Kuid kas pole need ka millegi tagajärg?

Jung oli vanemas eas väga huvitatud taoismist, I Ching´ist ja teistest Idamaistest õpetustest. Mindell jätkas seda suunda ja tema koolkonna kolmeks vaalaks ongi Jungi psühholoogia, taoism ja kvantfüüsika. Viimane seletab praegu lihtsalt varem müstikana tundunud kogemusi.

MARIKA TOMBERG