Oi jooksuaeg, oi jooksuaeg, küll oled...

Kõigile jooks ei sobi, igaühele ka ei meeldi, kuid võimalusi pakub ikkagi hulkadele. Eestiski on algav suvi täis kõikvõimalikke jookse, mille puhul on põhjust rääkida ka kasvavast jooksukultuurist või jätkuvast kultuuritusest. Treener ja mitme jooksuürituse korraldaja Rein Raspel seda kõrvalolevas veerus puudutabki.

Kuid jooks seob neidki, kes kasvatavad mõnusa harrastuse argitööks, nagu näiteks Jane Salumäe, kes jätkab kilomeetrite neelamist rõõmuhigis. Ja otsib endiselt sooja, sest niiskuses ja Eestimaa libedatel talveteedel talle sörkida ei meeldi. Seepärast ongi Jane sügavatel talve- ja varajastel kevadkuudel kuskile soojale maale üritanud pageda. Tänavu talvitus ta rohkem kui kolm kuud Ameerika Ühendriikides ja hiljuti harjutas mitu nädalat Hispaanias lisaks.

Jane teab ja tunneb, et aeg muudkui läheb. Ühelt poolt võiks ta juba rahulikult joosta ainult oma lõbuks, kuid tunamullu Eesti parimaks naissportlaseks valitud Salumäe ei saa seda endale veel lubada. Ei saa ega tahagi, sest loodab jooksu najal kogeda mõndagi sellist, mida tal maailma erinevatel maratoniradadel veel kogeda pole õnnestunud.

Mõnda aega harjutab ta kindlasti tippkoormustega, eks siis elu näitab, mis edasi saab. Kuid ikkagi: mida tahab ta paljunäinuna veel kogeda? Ega ometi tiitlivõite, olümpiavõitjaks või maailmameistriks tulekut?

"Kindlasti tahan joosta veel tunduvalt paremini kui olen jooksnud," arvab ta, ja selles pole midagi imelikku. Hämmastav ja veidi ootamatum on jooksuaeg, mille Jane välja pakub. "Üritan joosta vähemalt kuus aastat kindlasti. Loodan, et selle ajaga jõuab veel palju asju kogeda. Praegu mõtlen, et olen juba kogenud palju, kuid kui olen need kuus aastat ära teinud, siis võin ilmselt öelda, et sain veel väga palju juurde," pihib Jane.

Jane on olnud edukas maailma erinevais paigus, eriti kiirelt on ta maratoniradu läbinud Itaalias. Suurtel tiitlivõisltustel pole tal seni kõige paremini läinud, ei MMidel, ei OMidel. See teadmine lasub hingel, ka sellega seoses tahaks ta veel midagi kogeda. "Tahaksin tulla jutuga ka tiitlivõistluste juurde - tahaksin ükskord tulla vähemalt esimese kolme hulka, tunda SELLIST võitu," igatseb ta ja arvab, et see oleks ilmselt hoopis teistsugune tunne kui on saatnud teda suuri linnamaratone võites.

Samas ei varja ta oma rõõmu märtsikuus Los Angelseses kogetud esikohast. Seal mõelnud ta küll, et keegi teda ei tunne, aga siis hakanud iga suvaline inimene tänaval vastu tulles teda õnnitlema ja kiitma, et ta on nii tubli. Kui Jane Los Angelese lennujaamast kojusõitu alustas, tunti ta jälle ära.

"Minu jaoks oli üllatus, et nii suures riigis sind tuntakse," imestab Jane. Piisanud, et NENDE LINNAS üks maraton võita.

KOMMENTAAR

URMAS ESLON