Uus elu uue sajandi tempoga

Kuigi juba seljataga, tahaksin lehelugejalegi kinnitada, kui ilus on varakevad sel kohati halvakõlalisel Ida-Virumaal.

Kaaslasega kasemahla järele, fotoaparaadiga ilusa looduspildi järele, lastelastega valgete ülaste järele, sõbraga varahommikul linnulaulu kuulama, üksinda kodukoha loodusega tõtt vaatama... Meie põhjamaa ärkab kevadel lausa plahvatuslikult, rohelist pritsiva pommina - ainult et see on meeldiv haavatasaamine.

2000. aasta esimese kevade aprillikuul Eestimaale saabunud soojalaine tegi üllatusi ja imet: mustuhat punga kiirkäigul otse silme all puhkemas. Uus elu uue sajandi tempoga.

Paraja jalgsimatka kaugusel asub kõrge, vana, hallikrobelise koorega mahlapuu. Üksinduses ja rütmiliselt tilgutab ta oma nestet, vaiksel helinal kui kevadekell. Kase juured ammutavad eluvee sügavalt Voka klindi liivakivi ja paemurdude vahelt ning töötlevad selle maitsvaks mahlaks. Iseendale, natuke ka inimestele, sipelgatele ja kõigile muile, kel janu ja oidu mahlatila tilksumise peale kohale rutata. Teekond kase juurde on rikastav, tänu Ida-Virumaa looduse pinnavormide mitmekesisusele Soome lahe kõrgel pankrannikul, Voka jõe ja paisjärve ääres. Rada algab jääraku kaldalt, läbi nõmmemänniku, läbi ürgse näoga liigirikka metsa ja võsa, mida peaaegu et pole puutunud inimkäsi. Mahalangenud või langemas risti-rästi puutüvede minidzungel, maapinnal lillade lepiklillede müriaad, siin-seal valgeid ülaseid ja niiskematel kohtadel konnaosja roheline tihnik. Veel edasi, vasakul ja paremal, paarikümne meetri sügavused, külgedele hargnevad uhtorud ehk jäärakud, puude ja põõsastega kaetud, põhi kamardunud. Kui tore on lastel siin luuremänge mängida, ronida kui mööda kaameliküüre. Jämedad sammaldunud tormimurru tüved on risti üle jäärakute, nende alt või pealt peab läbi pugema. Tuulevaikne. Meri hingab elusolendina siinsamas, aga pilgule varjatult, kõrge rusukalda all. Kõik uhtorud väljuvad rannikule, kus talvised tormid on viimasel kümnendil suuri maalihkeid tekitanud. Üle kuluheinamaa jõuame metsaribale klindi veerde, mis on koos kõrgete kuuskede, mändide, lehiste, sangleppade ja raagremmelgatega kasvukoduks ka mahlapuule.

Kitsast torukesest tilgub kase elumahla valge riidega kaetud purki, kate on lausa poolenisti sipelgaid täis - need vilkad olendid saavad andi puu ja inimese kevadisest "sümbioosist". Seisame hardunult nagu sooritaksime rituaali: kallame, joome lonksude kaupa magusat mõrkjat keelekastet, maigutame ja anname hinnangut, tõstes pilgu kõrgele kaselatva, kevadtaevasse. Mu kaaslane ütleb:" Lõhnab tugevasti vaigu järele, see tuleb vist puhkevatest lehisepungadest..." Päev kaldub õhtusse, merelt hakkab puhuma jahe värskendav briis.

Oli õrn, arglik ja karge varakevad. Varsti on kõik sügavroheline ja õisi täis.

ENE JAAGANT, idavirulane