Lakkamatu sebimine näib igavene

Tühi tunne. See tekib nagu iseenesest, kuid ilmselt on sel tundel ürginimlikud juured. Tavaliselt annab see tunne endast märku pärast meeletuid pidusid. Pärast eneseunustusi ja naudingute virr-varri. Kuid ka pärast rusuvaid üleelamisi, kaotusi. Majad seisaksid su ümber kui kindlused; punased, hallid ja rohekad katused küütlevad maipäeva päikesepaistes. Päike väljas, mistõttu peaks kõik näima ju ilus ja lootusrikas. Kastanid õitsevad, kohe-kohe hakkab värvides erendama sirel. On aga tühi tunne.

Linn kubiseb inimestest ja nende miljonitest probleemidest. Büroodes, asutustes, vabrikutes ja mitmesugustes firmades sipeldakse oma igapäevaste tööde kuhilas. Alustatakse ja lõpetatakse töödega. Tööl pole lõppu. Sureb inimene, asub tema asemele teine. Lakkamatu sebimine näib igavene.

Linn tähendab ka ööelu ja vaibumatuid pidutsemisi, seiklusehõnge ja baarielamusi. On neid, kes on leidnud neis oma pelgupaiga, kel polegi asja igapäevase töörabamisega. Selle argise ja igavaga. On neid, kes on ses elus kui võõrad - nemad otsivad elu sära.

Valikud on igaühe enda hinges ja olemises. Neid muuta ei saa. Kihk tõusta karjääriredelil üha kõrgemale või tunnetada kogu selle pürgimismasinavärgi absurdsust, see on nagu on. Kohtumõistjat, tõekuulutajat ei ole. Ehkki inimene võib vahel uskuda, et ta teab, miks ta elab ja midagi teeb.

SILLE MAKSIMOV