LUGEJA KIRJUTAB
Kas on rohtu, mis avitaks?

Väliskirjandus, mis on juba kümneid aastaid mõnedes raamatukogudes saadaval, räägib hambaravis patsiendi suus teadlikult organiseeritud keskkonna toimest organismile. Erinevate metallide üheaegse esinemise korral suus tekkinud ebameeldivad aistingud viitavad eeskätt elektrogalvaanilistele muutustele. Seda nimetatakse bimetallismiks. Kõige tüüpilisemaks tunnuseks on leukoplaakia (punased laigud, mille keskosa on hallikas või valge) teke (enamasti suuõõne põsepoolsel limaskestal). Bimetallismile on omane ka sügelus, kipitustunne, valu ja tundlikkusehäired suus. Nendega kaasneb neurasteeniline sündroom, rahutus, unetus, peavalud. Erandjuhtudel täheldatakse orgaanilisi neurogeenseid ja ainevahetushäireid, mis on tingitud elektro-galvaanilisest toimest peaajule ja hüpofüüsile (suhkruta diabeet, mida iseloomustab rohke urineerimine suhteliselt tagasihoidliku vedelikutarbimise korral).

Seega tuleb igaühel olla tähelepanelik ja teadlik: plommid, kroonid, proteesid, sillad, klambrid jt peavad olema antud isikule tehtud ühest ja samast metallist.

Hambaarstide sõnul on see nende kuldreegliks. Miks ja kuidas nad siis satuvad patsiendi suhu? Kas selleks, et toota teistele kolleegidele-erialaarstidele haigeid, kindlustada iseenda tulevik või hoopis vähendada inimeste arvu. Väliskirjanduse andmetel ollakse seisukohal, et bimetallismi korral tulevad ilmsiks seni eos olnud pärilikud haigused, mis aga meil on reeglina ravimatud.

Aga kui meie hambaarstide kuriteo tagajärjel nö galvaaniliseks vanniks muudetud organism puutub kokku meile kehavõõraste ainetega, mis juhtub siis? Nt kosmeetika, olmekeemia, lahustid ja nitrovärvid, mitmesugused lõhnad, röntgen ja kompuuter, mitmesugused kiirgused (kas või raadio, televiisor, telefon, mobiiltelefon, mikrolaineahi), raadiolained jm. Milline tööpõld! Rääkimata sellest, mis juhtub bimetallismi korral söökide ja jookidega? Võib-olla on sellest situatsioonist ka mõnel juhul kasu?

MILVI KARU, hambaravi ohver