MÕTISKLUS
Õigem oleks leida mõistlik tasakaal

Juba muistsest ajast näeb inimene üht haiguste põhjust mingi võõra ja ohtliku jõu tungimises organismi, teist aga, et keegi varastab hingi. Vastavalt sellele püüti vanasti ka haiget ravida. Ühel puhul katsus nõid kurja vaimu inimese kehast välja ajada, teisel puhul varastatud või eksinud hinge tagasi tuua.

Teooriate erinevus sõltus sellest, milline oli maa kultuuris valitsev maailmavaade.

Need vaated elavad muutunud kujul edasi ka tänapäeva meditsiinis, kus kurjade vaimudena nähakse haiguste tekitajaid - mikroobe-viiruseid. Sulfamiidide ja antibiootikumidega hakkasime otseselt hävitama kurje vaime. Arstiteadus on jagu saanud rõugetest, sarlakitest, difteeriast, lastehalvatusest jt. Siginenud on uusi hädasid: allergiad, infarktid, aids ja narkootikumid. Oli aeg, kui antibiootikumide abil oli võimalik hõlpsasti seljatada paljusid haigusi. Nüüd tulevad need tagasi aga uuel-ohtlikumal kujul: mikroobid on muutunud antibiootikumide vastu immuunseks. Teadus kahtlemata loodab, et leitakse uued ja tõhusad ravivahendid, mis aitavad tulevikus ka uusi ohtusid vältida. Suund on võetud sellele, et oma lähikonnast hävitada kõik mikroobid - muuta keskkond steriilseks.

Ideest haaras kinni kohemaid tööstus. Müügile paisati lai valik igasugust baktereid hävitavat kaupa, mispeale kostub üha enam hääli vajadusest organismis tasakaalu säilitada. Selle vaatekoha on omaks võtnud juba paljud meedikud ja mikrobioloogid.

Hispaania uurija Fernando Baqueros kirjutab ajakirjas "Discover", et asja tuleks vaagida inimese siseökoloogia seisukohast. Mingi haigusetekitaja, selle kiire ohustav paljunemine on põhjuseks, et ollakse organismi loodud temale soodsad paljunemistingimused. Tarvitatud on ohtralt antibiootikume, söödud säilitusaineid sisaldavaid toiduaineid. Haiguste vältimiseks ja raviks igasuguste bakterite hävitamise asemel tuleks uuesti asustada organism selle loomulike elanikega. Taastada meie sisene ökosüsteem endisel kujul.

Näide loodusest. Küntud maal hakkavad pärast esialgse taimestiku kadumist vohama umbrohud. Looduslikul rohumaal või metsa all ei saavuta umbrohi võitu - puuduvad umbrohule ökoloogilised vabad kohad.

Bakteritsiidide ja säilitusainete ohtra kasutamisega teeme rohkem halba. Allergilised hädad võivad olla tingitud sellest, et oleme keskkonna muutnud liiga steriilseks ja ei anna kasvavale organismile küllalt võimalusi puutuda kokku tavaliste mikroobidega. Ohtlik on ka räpakus, ohtlik on ka liigne puhtus. Kõige õigem oleks leida mõistlik tasakaal.

Üha suurenevale inimkonnale on ahvatluseks saada toidulauale uued haigus- ja kahjurkindlad ning senistest saagikamad kultuurtaimed. Mis võivad olla aga selle revolutsiooni ökoloogilised tagajärjed? Tulevik on hägune. Muudetud geenidega kultuurtaimi ja kloonitud loomi ei saa metsikutest taimedest (ka metsloomadest) lahus hoida, kunagi nad pääsevad looduseringlusse. Tehnogeneetika edusammudele vastandavad end karmilt loodusekaitsjad ja konservatiivsemate vaadetega põllupidajad.

Tervisliku toitumise puhul on ikkagi väga tähtis koht toidulaua puhtusel. Tarbijad on seda meelt, et kemiseeritud ja muudetud geenidega toiduainete tootmine tuleks keelata. Maailmas kehtivadki juba mahe põllumajanduse reeglid.

Eestis on kasutusel kaks ökoloogilise toodangu märki. Seni käibel olnud Eesti Biodünaamika Ühingu ökomärgile lisandus mullu riiklik mahemärk.

Riiklik järelvalve nende kasutamise üle on Taimetoodangu inspektsiooni ning Veterinaar- ja taimeinspektsiooni ülesanne. Mahe- või ökomärgi pälvinud põllumajandustootjaid on Eestis 70 ringis. Praegu on mahetootjaid poode siiski vähe. Mahepõllumajandustooted on kallimad, kuid puhtama toidu eest on tarbijad nõus kõrgemat hinda maksma.

HELDUR KARRO