Elu on kui lillevaas

Krõks ja ongi kõik, jõudsin mõelda, kui lõuaga vastu auto kapotikaant põrkasin. Õnneks ei olnud veel kõik. Tõusin omal jalal üles, põlved ainult kipitasid ja lõug oli hell. Aga tunne, et minu enese ainuke ja kordumatu elu on kui lillevaas, see jäi. Elu sama habras kui klaas.

Kuidas klaasi hoida, mis teha, kui ta ikkagi mõraneb? Kas ülepea midagi teha saab? Pärast seda õnnelikult lõppenud juhtumist mõni aasta tagasi küsisin endalt nii veel tükk aega. Siis läks kogu lugu meelest ja vaevalt oleksin elu kui klaasi tugevdamisele pingsamalt mõelnud, kui poleks sattunud tööle kindlustusse.

Siin, eriti elukindlustuses, puutume paratamatult kokku elu hapruse tajumisega ja samas võimalustega, kuidas paratamatust leevendada. Laiemas mõttes tähendab kindlustus ju südamerahu ostmist, teadmist, et olete oma vara ja elu kaitseks teinud kõik enesest sõltuva. Elus ettetulevate paratamatuste vastu ei saa keegi, kuid kindlustus pakub saatuse löökide materiaalset leevendust.

Tean, et mu jutt ei pruugi mõjuda kuigi veenvalt. Kindlustusturg alles korrastub, ala on pigem negatiivse kui positiivse mainega. Veel on meeles nõukogudeaegse pseudokindlustuse kogemused ja viimase aja krahhid pankrottiläinud kindlustusfirmades. Omad piirid seab meie inimeste ostuvõime. See, mis mujal maailmas enesestmõistetav, ärgitab meil ikka veel küsima: aga milleks mulle kindlustus? Ka meie avalik arvamus püüab vägisi kinnitada, et kindlustust polegi vaja ja kõik kindlustajad on vaid omakasu peal väljas...

Paraku juhtub aga, et ränga õnnetuse järel ei jõuta küllalt oiata: oleks mul olnud ometi kindlustuski! Elu näitab, et kindlustama tõtatakse siis, kui naabril või lähituttaval on vargad korteri tühjaks teinud või kogu elamine sootuks maatasa põlenud. Või kui õnnetus sunnib haigevoodisse. Alles siis jõuab meieni arusaamine, mida aju on siiani keeldunud vastu võtmast: jah, ka minuga võib sama juhtuda. Mul oleks võinud olla õnnetusjuhtumikindlustus, ma oleksin võinud oma elamise ja vara kindlustada, minu kehalisi või hingelisi läbielamisi oleks vähemalt rahaliselt korvatud!

Midagi pole parata, ðokimeetod on mõjuvaim. Ja siiski võiks kindlustusele mõelda enne, kui midagi on juhtunud. Minul endal on näiteks tähtajalise pensionikindlustuse leping koos õnnetusjuhtumi- ja töövõimetuskindlustusega. Kümnekonna aasta pärast annab see mulle kümne aasta jooksul lisapensioni, mida ise nüüd kvartalisissemaksega kogun; annab mulle materiaalse kaitse, kui õnnetusjuhtumi läbi kannatada saan või suisa töövõimetuks jään. Kui mind aga enne kogumisaja lõppu enam olemas ei ole, siis makstakse minu lastele välja kogu kindlustussumma, olenemata sellest, kui palju ma olen jõudnud sisse maksta. Nii annab kindlustus pangaarvele raha kogumisega võrreldes märksa parema kaitse.

Miks seda ikkagi vaja on?

Südamerahu pärast.

Elu on kui lillevaas. Õiteilus õilmitsevanagi võib ta olla habras kui klaas.

HILLE KARM, suhtekorraldaja