HAIGUS
AIDS Euroopas pole alla andnud

Euroopa sotsioloogid on võrdlemisi põhjalikult uurinud AIDSi epideemia m?ju nii ühiskonnale kui AIDSi tekitava viirusega (HIV) elavale inimesele ja tema lähedastele.

Sotsiaalsete ja käitumisuuringute konverentse on Euroopas korraldatud alates 1996.aastast, viimane toimus Amsterdamis 2000.a. veebruaris ja seal toodi välja mitmed Euroopa ühiskonnale iseloomulikud suundumused.

HIV-nakkuse kulu muutus

Uute AIDSi juhtude arv näitab Lääne-Euroopas langustendentsi. Esimest korda peale epideemia algust on kolmel järjestikulisel aastal (1996-98) registreeritud uute AIDSi juhtude arvu langus. Seda seostatakse eduka ennetustööga, eriti pingutustega nakkuse sugulisel teel levimise t?kestamiseks ja narkootikumide süstijate nakatumise vähendamiseks. See on seotud ka teadmiste paranemisega HIV-nakkuse kulust ning paremate diagnostika- ja ravivõtetega. Viiruse taseme kvantitatiivne määramine võimaldab paremini prognoosida ja hinnata ravi t?husust. Veelgi enam, viirusevastase ravi avastamine ja kasutuselevõtmine on muutnud HIV-nakkuse kulu pikaajaliseks. Agressiivsem ravi suudab alla suruda HI-viiruse paljunemise ja vähendab kaasnevate nakkuste tekkimise sagedust, vähemalt lühiajalise jälgimisperioodi kogemuse alusel v?idakse seda väita. HIV-nakkuse kahtluse korral on nüüd motiiv nakkuse avastamiseks ja ravi alustamiseks v?imalikult varases staadiumis.

AIDS ei vindu

Ravi ei lahenda kõiki AIDSi epideemia probleeme. Vaatamata parematele ravimeetoditele levib HIV ka Euroopa rikkaimate riikide marginaalsete ja sotsiaalselt vähekindlustatud inimeste hulgas suure kiirusega. Epideemia laieneb katastroofiliselt Ida-Euroopas, kus kommunismiajastu lõpule järgnes liberaliseerumine. Tundub, et HIV-nakkus on see hind, mida tuleb maksta äärmusliku "liberaliseerumise" eest.

AIDSi Ennetuskeskuse medõde Grete Lehtla võtab veenist verd.

Ravi vastuolulised aspektid

Haiguse kulu muutused sunnivad sotsiaalteadlasi, biomeditsiini ning rahvatervise spetsialiste ja ühiskondlikke organisatsioone nägema tõusnud probleeme uues valguses. Interdistsiplinaarne lähenemine v?imaldab märgata, et eksisteerivad suured geograafilised ja sotsiaalsed ebavõrdsused ravile pääsemises ning ravist tuleneva kasu kõrval nähakse ka vastuolulisust, mida see endaga kaasa toob. Palju ebaselget on pikaajalise ravi ja lubatavate retroviiruse tasemete osas ning viimaste mõjus ennetusele, hooldusele ja muudele epideemia aspektidele. Kuna AIDSi ennetamise ja ravi juhised erinevad riigiti ja isegi riikide siseselt, muretsevad HI-viirusega elavad inimesed ikka veel isikliku tervise ja elu pärast. AIDSi epideemia algusaastatel olid sotsioloogilised uuringud suunatud individuaalsete ja kollektiivsete käitumismudelite turvalisemaks muutmisele. Viimasel ajal uuritakse uute ravivõtete mõju nakkuse kulule ja HIV-iga elamise kogemust.

Viirusega elamine

HIV-iga elamine erineb elamisest teiste krooniliste haigustega. HIV-nakatunud laste emad eelistavad varjata oma laste haigust isegi kõige lähemate sugulaste eest, mistõttu nad kaotavad igasuguse sotsiaalse abi. HIV-nakatunud inimestele on väga oluline meditsiinilise dokumentatsiooni konfidentsiaalsus, kuigi viimast on püütud kaotada nakkuse levikuohu hirmus. HIV-nakatunud inimesed ja nende lähedased elavad pideva psühholoogilise pinge all. Uuringud näitavad, et inimese psühholoogiline seisund võib mõjutada HIV-nakkuse kulgu. Kuigi meditsiinilised saavutused pikendavad patsientide eluiga ja on muutnud HIV-nakkuse krooniliseks haiguseks, toob see patsientidele uusi probleeme elu eesmärkide määratlemisega, inimsuhetega ja töökohaga. On märgatud, et kaasaegset ravi saavatel HIV-nakatunutel ilmnevad varem tundmatud psühholoogilised reaktsioonid: nad kalduvad enesesüüdistustele ja p?hjendamatule häbitundele, kui nende viroloogiline ja immunoloogiline staatus ei vasta ravi tulemusena eeldatule.

AIDSi-telk suvisel summeril. Siit saab kondoome ja nõuandeid.

Oht ravimresistentsete viiruste arenguks

Kuna HIV-nakkuse ravi on pikaajaline ning vajab täpset ettekirjutustest kinnipidamist, ei suuda sugugi mitte kõik patsiendid sellega toime tulla.

Ravi katkestamine tekitab ravim-resistentsete viirustüvede arenemise ohu. Selline oht on niiv?rd t?sine, et eksperdid on isegi kaalunud uimastite tarvitajate ja kodutute ravist k?rvalejätmist, sest nemad on t?enäoliseimad katkestajad. Kuid ka paljud teised inimesed ei suuda end sundida aastatepikkusele regulaarsele ravile. Meedikute arvates on ravist loobumine ebaratsionaalne käitumine. Sotsioloogid püüavad selgitada välja HIV-nakatunute poolseid ravi katkestamise põhjusi: mida vähem patsient ravist loodab, seda halvemini ta peab reziimi; ravi jätkamist m?jutavad varasemad kogemused jmt. Kui hakatakse selekteerima, keda ravida, keda mitte, avaneb tee diskrimineerivale HIV-i ravitaktikale. Teaduslikud uuringud v?imaldavad niisuguse poliitika sünnile vastu seista. Edukas HIV-nakkuse ravi vajab patsiendi aktiivset osalemist, vastavaid metoodikaid töötatakse välja täie teadmisega, et HIV-nakkuse nagu k?igi krooniliste haiguste (tänu meditsiini edusammudele on see muutunud krooniliseks seisundiks), ravireziimi on pahatihti keeruline igapäeva-eluga siduda.

(Järgneb.)

Eesti Assotsiatsioon Anti-AIDS