LUGEJA KÜSIB
Eve Rätsep Tallinnast tundis huvi meeste ja naiste depressiooni erinevuste vastu. Talle vastab Tervelamme rahalibitatsioonikeskuse ülemarst Jaan Olari.
Masendunud naised ja mehed käituvad erinevalt
Tänases ühiskonnas vaevab paljusid inimesi depressioon ehk masendus. Nii vaimselt kui ka kehalist seisundit halvendav tervisehäire avaldub aga meestel ja naistel erinevalt.
Raske depressioon tabab naisi 2-3 korda sagedamini kui mehi. Õrnemale soole põhjustavad masendust enamasti geneetilised, hormonaalsed või sotsiaaldemograafilised tegurid. Kõige rohkem põevad naised masendust veritiilses eas kuni menopausini. Paljud nendest kannatavad depressiooni all ka raseduse ajal või sünnitusjärgsel perioodil. Mõnelgi naisel tekivad pärast sünnitamist lisaks masendusele ka psühhootilised häired, millel on oht üle minna ka vaimuhaiguseks. Sellises seisundis naised võivad vahel koguni oma last vihkama hakata. Samuti võivad naiste depressiooni tagamaad peituda ka minevikus, nt lapseeas toimunud seksuaalses ahistamises. Paralleelselt masendusega kaasnevad naistel tihti teisedki tervisehäired, nt kilpnäärme hormooni hälbed või migreen. Mitmedki masendunud naised, keda Soomes ravinud olen, on haigestunud ka buliimiasse, mille tunnuseks on lõpmatu söömine ning tagajärjeks rasvumine. Mõned masendust ja buliimiat põdejad kuritarvitavad ka alkoholi, kusjuures enamasti on nii, et enne algab depressioon ja siis sirutatakse käsi pudeli järele.
Meeste depressiooni üks sagedasemaid põhjusi on stress ja pingeline töökoormus. Kui masendunud naised on aeglasema loomusega ja apaatsemad, siis mehed püüavad depressiivset seisundit ühiskonna ees sageli varjata, mistõttu käituvad vaatamata masendusele just energilisemalt ja aktiivsemalt. Sellise peidus oleva masenduse diagnoosimine nõuab arstidelt, eriti perearstidelt põhjalikke teadmisi ja pikaajalisi kogemusi. Meeste depressiooni õigeaegne avastamine ja ravimine on eriti oluline ka seetõttu, et depressiivsed mehed sooritavad kaks korda rohkem enesetappe kui naised.
Nii naiste kui ka meeste depressiooni ravimisel peab arvestama, et tegemist on väga pikaajalise haigusega, mis võib pidevalt anda relapse ning muutuda ka krooniliseks, sh kogu eluaja kestvaks haiguseks. On välja selgitatud, et 7% haigetest, kes tarvitavad tugevaid antidepressante, pole 10a vältel toibunud esialgsest diagnoosist.
Noored arstid teevad vea, kui lõpetavad mõne antidepressandi kasutamise patsiendi raviks, kui preparaat lähiajal toimet pole. Sageli tuleks aga sellise ravimi tarvitamist jätkata ja annust koguni suurendada. Ravim pole ju kompvek, mis kohe mõjuma peab. Muuhulgas on oluline tomograafiliste uuringutega välja selgitada, millisele ajupiirkonnale üks või teine tablett täpselt mõjub.
Lisaks arstimite järjepidevale kasutamisele on depressiooni ravimiseks igati oluline ka psühhoteraapia.
JAAN OLARI,
Tervalamme rehabilitatsioonikeskuse ülemarst