Mida ma leinan?

Leinapäev. Kes-kuidas-mismoodi sellest päevast mõtleb. Noorpõlv on midagi hägust kuulnud, ka 50aastaste põlvkond on midagi kuulnud, juba märksa rohkem. 70aastaste põlvkond on aga juba näinud ja omal nahal kogenud. 20 aasta pärast tähistatav leinapäev on sestap juba jupi maad selline päev, mis elavatele üha vähem ütleb.

Mida me leiname? Aega, mil tuli alistuda jõhkrale saatusele, tõmmata piirid oma unistustele, plaanidele ja mõtetele. Korraga käis kogu elu ju uperkuuti. Paljud inimsaatused moondusid tundmatuseni.

Paljusid ootas eel Siberimaa, keda vangla, keda haud, keda pagulus. Paljudel siiajääjatel, põrmutallatute pereliikmetel, hoiti kaua-kaua teraselt silma peal. Kes ei võinud jätkata kõrgkoolis õpinguid, keda ei lastud elupäevilgi Saaremaale, rääkimata kaugematest maadest jne.

Lapsepõlve naabri vanaema kirjutas pidevalt kirju Vene riigi juhtidele Hrustsovile ja pärastisele Breznevile, ka Usa presidendile Kennedyle, et teavitada neid kõrgeid-kaugeid tegelasi eestlaste mõtetest ja soovidest. Loomulikult ei jõudnud need kirjad sihtpunkti, teadagi oli naabri pere isal kõvasti tegemist kohaliku julgeolekuga, kes ähvardasid vanamammi pokri pista, kui ta oma jama ei jäta. Tagantjärgi on mul nii kahju, et see humoorikas ja seltskondlik vanaema ei jõudnudki ära oodata valget laeva. Just seda ma leinangi.

SILLE MAKSIMOV