Tüütu kaaslane. Kadu talle!

Toakärbsed häirivad inimesi ja koduloomi, levitavad nakkushaigusi, rikuvad toiduaineid ja inimeste eluaset. On tüütu kaaslane.

Vahva tegelane see toakärbes. Tuleb julgelt ja julmalt inimese eluruumidesse, tungib hoogsalt loomade kukile. Kuidas ka akna- ja ukse õhuavasid suled, ikka on vähemalt üks kärbes toas. Tegelikult muidugi palju rohkem. Niipea kui välisukse vähegi praotad, lipsab ta sisse. Käib kiiresti üle toidunõud ja muud esemed. Tema karvased jalad pole sugugi puhtad. Aga proovige ta toast või köögist välja ajada! Pole lihtne ühti. Tal on isegi oskus end peita varjulisse kohta.

Toakärbes paljuneb kiiresti ja ta muneb suve jooksul 5-6 korda, korraga kuni 150 muna. Öeldakse, et hävitage toakärbseid kärbsepiitsaga. Seda tehaksegi, aga kas pole see justkui narritoiming. Kui mitmes eluruumis tuleb iga päev kärbestega jahtida ning nende jäänuseid seintelt, mööblilt jne lapiga puhastada.

Kui näeme, et ühtki kärbest toas enam ei lenda, katkestame piitsaga tapatalgu, väljume toast ja paneme ukse, rõõmsad oma tubliduse üle. Siseneme veidi hiljem tuppa ja oh sa poiss! Kärbseid lendleb taas murdu. Need olid peitnud end varjulisse kohta, et hiljem tegutsema hakata.

Ei soovitaks panna ka lapsi piitsaga kärbseid taga ajama. See võib lastes arendada sadistlikku lõbutunnet elusolendi tapmisest. Lubamatu lisa amerikaanlikele julmadele telefilmidele.

Kärbeste tõrjeks on parimad siiski keemilised vahendid: putukamürgid, gaasid, mis on teatud määral ka inimesele ohtlikud, nii et ettevaatust!

Soovitaksin mugavamat ja tervislikumat võtet, nagu püünised, kärbselint. Viimast nimetatakse ka kärbsepaberiks.

UUDO KOOLMEISTER