Diabeedi olemus ja ravi
(Terviselehes nr 24 ilmunud artikli "Diabeetikud süstlaorjusest vabaks" kommentaar)

Diabeedi ravimeetoditest rääkides tuleks kõigepealt peatuda põhjustel, millest haigus tuleneb. Sagedasemad diabeedi variandid on I tüüpi diabeet ja II tüüpi diabeet. Nende erinevus on selles, et esimesel juhul ei tooda pankreas insuliini pidevalt või üldse mitte (viga pankreases), teisel juhul ei suuda insuliin täita oma ülesannet - võimaldada suhkru s.o. keha põhilise kütuse pääsemist vereringest rakkudesse (viga ei ole pankreases). I tüüpi diabeetikuid on Eestis umbes 4500, II tüüpi umbes 50 000 (pooled juhud võivad olla selgete tunnusteta ja diagnoosimata).

Insuliin ravib

Insuliinita (oma või kunstlik) elaks inimene sama kaua kui söömata. Ta

sureks mõne kuuga nälga. Väljapääsmatu olukord kestis kõigile I tüüpi diabeetikutele kuni aastani 1922. Sellest ajast pälvis Nobeli preemia dr Frederick Banting ja Charles Besti avastus, mis päästis insuliini asendusainega süstimise teel maailmas miljoneid elusid. Edasi on tulnud üha puhtamad insuliinid, mugavamad ja täiesti valutud süstivahendid. Diabeetikud on unustanud süstalde keetmise ja sekundeid kestev veresuhkru mõõtmine on võimalik kus iganes. Kas kõik see vaev (elukvaliteet) garanteerib, et ihu ei saa kahjustatud? Suuresti, kuid mitte päris. Vale doos insuliini võib olla surmavalt ohtlik. Insuliin on hormoon, mille asendamine on keeruline, sest ta vajadus (füsioloogilise taseme jäljendamine) on tund tunnilt muutuv.

Et oma ihu jälle insuliini toodaks

Üle 20 a on tehtud katsetusi taastada diabeetikule insuliini toodang, siirdades kogu pankreas. Langerhansi rakukesed on insuliini tootvad beeta rakud. Probleemiks on nagu iga siirdamise puhul äratõuke reaktsioon. Oma beeta rakkude hävinemise põhjuseks ongi äratõuke reakstioon. Ekslik, haiguslik reaktsioon, kus organism ise hävitab oma eksistentsiks hädavajalikku kudet. Toimub immunsüsteemi rünnak beeta rakkudele.

Kuidas võidelda immuunrünnakuga

Selleks on olemas ravimid immuunsupressandid, mis ei lase immuunsüsteemil toimida. Enamikul taolistel ravimitel on mürgised kõrvaltoimed. Glükokortisoidid (neerupealise hormoon), mis siia komplekti kuuluvad, omavad suhkrut tõstvat ehk diabeeti tekitavat toimet. Inimene, kellele on organ siirdatud, vajab taolist ravi elu lõpuni. Kasu kaalub üles kahju ja riskid on tohutud pankrease siirdamisest ainult neile diabeetikutele, kelle haigus on kulgenud raskete tüsistustega ja toonud kaasa neerupuudulikkuse. Patsient, kes vajab uut neeru, saab korraga kaks uut organit - neeru ja pankrease. Taoline operatsioon on mahukas ja riskantne, samas on äratõuke oht, kui siirdatakse mitu organit korraga, väiksem.

Uued ja paremad immuunsupressandid on olulised

1998 a viidi läbi Gessenis esimest korda siirdamine inimesel, kel ei olnud neerupuudulikkust. Pankrease asemel siirdati ainult osa sellest - insuliini tootvad Langeshansi saarekesed. Lisainsuliini vajadus süstimise näol jäi, kuid veresuhkru tase muutus stabiilsemaks. Kuna inimese pankrease saamisega on probleeme, on tehtud katsetusi sea pankreasega. Huvitaval kombel on just sea insuliin inimese insuliiniga kõige sarnasem, töötades inimorganismis väga hästi. 70 a jooksul on sea insuliin hinnatuim. Viimastel aastatel on kasutusel olnud iniminsuliin (geenitehnoloogial põhinev). Sea Langerhansi saarekeste siirdamise suhtes inimorganism muidugi nii sõbralik pole. Et sea seda kudet immuunrünnaku eest kaitsta, pannakse sea saarekesed poolläbipaistvasse kapslisse, st kapslil on mikroavad, mis on piisavalt suured, et glükoos, hapnik ja teised ainevahetuses olulised molekulid pääseksid sisse ning insuliin välja. Seevastu immuunsüsteemi "käsilased" antikehad ja lümfotsüüdid on väga suured, et tungida kapslisse. Kapsel ise peab olema materjalist, millle suhtes organism on võimalikult neutraalne. Taoliseid mikrokapsleid võib süstida näit kõhuõõnde või maksa, see ei nõua suurt operatsiooni. On kasutatud ka meetodit, kus pannakse postmargi suurusesse makrokapslisse insuliini tootvad rakud ja see siirdatakse lihasesse. Siiski pole tulemused olnud roosilised. Aasta pärast teisaldamist töötab doonorkude 8%-14%. Üksikutel on püsinud teisaldatud rakud teovõimelisena 4 a.

Shapiro katse senistest edukam

Kanada Alberta Ülikooli arst D.A.M. James Shapiro avaldas k.a. mais muljetavaldavad tulemused. Langerhansi saarekeste siirdamisel tehti 8 I tüübi diabeetikule. Ta kasutas mikrokapslite meetodit. Pikaaegsetest tulemustest rääkida on veel vara. Sellised tulemused on aga erakordselt paljutõotavad. Mais funktsioneeris siirdatud kude 8 patsiendil, 6 ei vaja üldse enam insuliini süste. Üks patsient vajab insuliini süste perioodiliselt, ühe patsiendi insuliinivajadus ja veresuhkru kõikumised on oluliselt vähenenud. Tõenäoliselt on edu saladuseks kõrvale jäetud glükokortisoidid. Kasutatud on uudseid oluliselt vähem mürgiseid immuunsupressante. Beeta-rakud, mis hävinevad organismist eemaldades väga kiiresti, verevarustuse katkemise ja jahtumise tõttu, inkubeeriti toasoojas puhverlahuses. Dr Shapiro katse on kahtlemata olnud senistest edukaim.

HIIE TUPITS,
Tallinna Keskhaigla endokrinoloog