Küsimusi sajab nagu rahet. Ürgeluline

Misasja me siin päikese all siblime - lõhume närve ja ei seisa tervise eest peaaegu üldse? Või tahab keegi öelda, et seisame ja täiesti teadlikult? Äkki spordimegi andunult, toitume tervislikult ja arstirohtudeks kulub ainult tühiseid sente?

Niisiis - kas tervisekosutuseks ja närvide säästmiseks jätkub tahet, võimalusi, aega ja ennekõike (või lõpuks) raha? Kui tilk alkoholi päevas olevat kasulik, siis kust läheb piir, kus kasulikkus kaob? Sada grammi? Kolmsada? Liiter? Neljale protsendile suitsetavast elanikkonnast ei mõjuvat tossutamine üldsegi laastavalt, kuid kus on hiromant, kes oskab öelda, kes mahub nelja protsendi sisse?

Kui osa inimesi ei tea, mis on laastav stress, teine osa ei oska aga stressiga midagi peale hakata, kas siis on kõik hästi, sest midagi muuta ja leevendada justkui ei saa? Kas siis jäävadki üle üha tugevnevad narkootikumid, mis söövad raha, aja ja aju? Lisaks: ei saa tõsi olla, et suurem osa Eesti kooliõpetajatest on jaanalinnu mentaliteediga - pea liiva alla, narkootikumidaga polegi asi hull, pole probleemigi?

Kuid mida uskuda - ilmateadet, horoskoope, imeravijaid, seebikaid, unenägusid? Või siiski iseennast? Kas kujundada end tapva nälgimise ja kaalujälgimisega või seada elu hoopis nii, et jätkuks liikumist, mis korrastab ainevahetuse ja kergitab rasvade asemele mõistlikud musklid? Kuidas tabada ära inimesed, kes ei süsti mustaprillilist ilmavaadet ega ime sind energiast tühjaks, vaid liikuda nende läheduses, kes külvavad headust ja elujaatust?

Mis riik me oleme, et liigume enesetapjate esireas? Kuidas leida elule püsivam mõte? Või me ei tahagi endast rohkem teada, end rohkem tunda? Miks ühed tiirlevad kakskümmend neli tundi ööpäevas, ja ei jõua kuskile, kui, siis depressiooni? Miks suudavad teised valida mõistliku elamiskiiruse, säilitada elujõu, kuigi rahalasu ei pruugi neil olla?

Mis pagana pärast peab ümberringi olema niipalju pirisejaid, torisejaid, salakavalaid eneseupitajaid, kelle elul kõrvalt vaadates pole suurt häda midagi? Mis kuradi pärast nad siis tulevad rahulike õuele kaklema - nendegi närve tapma?

Ega te taha ometi väita, et kõik hädad on saanud alguse Eesti taasiseseisvumisest ja kümme-viisteist aastat tagasi polnud muresid ollagi? Et siis oli peaaegu kõigil vähemasti raha, nüüd ajab olematu raha ühe osa hulluks, teise osa lolliks ja kolmandatel on pind täiesti alt läinud? Viimastel polevatki, mida kokku hoida, veel vähem, mida kulutada? Äkki ongi nii, et kui eestlasel raha pole, jäävad kõik kohad Pärnu terviseasutustes ja 70 miljonit maksma minevas Kuressaare uues sanatooriumihoones soomlaste täita?

Ja kes on see põrguline, kes hoiab kätt ees, et ka Tallinnas jätkuks perearste (praegu 250 asemel 24)? Või polegi neid vaja, sest siingi taandub kõik rahale? Kas perearst on koll, kes kuulutab, et mõtet alustada on ainult siis, kui ta saab kohe pihku 1500 klienti ja et 2300 kliendi korral ei taga ta enam ravitaset?

Äkki oleme tulevikus nii terved, et perearste polegi vaja, ja need, kes eriarstile maksta ei suuda, surevad lihtsalt vaikselt, igasuguse ravimiseta, omas kodus oma hädadesse ära? Lihtne?

Hea või halb, et oleme jõudnud sinnamaani, et 18-24 aastaste hulgas on rohkem kui pool kooseludest vabaabielud (1993. a. 26%, 1998. a. 58%)? Kas ongi nii, et iga neljas laps kümnest sünnib väljaspool abielu? Mis mida kujundab - ümbritsev elu arve või need arvud ümbritsevat elu? Mis üldse külvab mehe ja naise vahele enim stressi ja tasakaalutust - maailmavaadete põkkumine, sandid intiimsuhted, mure laste pärast, töötuksjäämise kartus, rahapuudusest sündiv püsimatus? Kui miski läheb mannetumaks, kas selle põhjustab aeg või inimeste endi pidetus?

Kas MEIE AEG on nii laastav, et on lootusetu mõelda vaimsele ja kehalisele tervisele? Kas on mõeldamatu otsida horoskoopide ja posijate asemel tuge kasvõi vesiaeroobikast, muusikateraapiast, tervisekäimisest, raviteedest ...? Või võtta lihtsalt aeg maha? Kas hellusest ja headusest pole enam üldse abi?

Äkki siiski on? Sel juhul polegi võib-olla vaja nii palju arstide vahet joosta ja närve tappa? Kui suurem osa haigusi ja hädasid saab alguse närvidest ka MEIE AJAL, kas pole siis vaja end ja oma närve paremini tundma õppida? Kas just see pole üks lootusekiiri, mis pealegi säästab lähikondsete närvirakke? Äkki tulebki usaldada ikka eelkõige iseennast ja oma tublisid lähedasi, unustada posimised ja horoskoobid, ka seebikate ja klantsajakirjade läilad naeratused, mille saatel määritakse pähe "elamiseks vajalikke retsepte"?

Elu võib ju olla - ja ongi - keeruline värk, kuid milleks meile põgenemine klantsmaailma? Milleks pseudolahendused?

URMAS ESLON, ajakirjanik