Ravimiametil omad salatoimikud

Ravimiamet on pidanud vajalikuks salastada direktori käskkirjaga ekspertide nimed, kes teevad tuhandeid inimesi puudutavaid otsuseid.

Kuigi Ravimiametit on peetud hästifunktsioneerivaks riigiasutuseks, on siin tekkinud kummaline olukord soodustingimustel väljastatavate ravimite loetelu koostamise osas.

Heaks näiteks võib siinkohal tuua ravimitootja Pfizer H.C.P. Corporation taotluse amlodipiini lülitamiseks eelpoolnimetatud nimekirja. Ravimiamet ja Keskhaigekassa lükkasid selle taotluse tagasi, toetudes esialgsetes ekspertarvamustes väljendatud omavahel vastuolus olevatele seisukohtadele ega põhjendanud selgelt, miks ei peeta vajalikuks amlodipiini lülitamist soodusravimite nimekirja. Ravimiamet osutab oma kirjas uuringutele, mis nagu näitaksid ravimi mõningaid negatiivseid kõrvaltoimeid, kuid mainitud uuring ei käsitle üldse amlodipiini, vaid hoopis praegu nimekirjas olevaid ravimeid.

Samuti ei saa eitavat vastust põhjendada kallima hinnaga - uus ravim on odavam, mugavam kasutada ja ohutum. Seda sama kinnitab ka Ravimiamet ja jätab ravimi soodusravimite nimekirja lülitamata!

Dr. Margus Viigimaa leiab, et probleem on tegelikult laiem. Selles ravimitegrupis on veel palju preparaate, mida võiks kasutada. Ühe näidustuse puhuks registreeritud preparaadid võiksid vabalt võistelda nimekirja pääsemiseks. Kui ühe näidustuse puhuks nimekirja kantud preparaate oleks rohkem, poleks arsti loominguline lähenemine piiratud nagu praegu, kus arst peab mõtlema patsiendi võimalusele mingit ravimit osta ja tagaplaanile lükkama kaalutlused võimalikest kõrvalmõjudest.

Olukorras, kus igal aastal luuakse uusi, tõestatult efektiivsemaid ravimeid, on tõik, et Eesti Vabariigis täiendati soodusravimite nimekirja viimati 1997. aastal, eriti imelik. Ka Sotsiaalministeeriumi hinnakomisjoni seisukoht, et uute ravimite lisamine nimekirja suurendab kulutusi, lähtuks nagu eeldusest, et arstid on kas ebaausad või ebakompetentsed,hakates nimekirja lisatud ravimeid rohkem välja kirjutama ja ikka mitut erinevat korraga.

Väide kulude suurenemisest ei ole vettpidav, sest ühe näidustuse puhuks nimekirjas olevate ravimite arv pole kuidagi loogiliselt seostatav abivajajate arvuga, rääkimata siis viimase kasvuga. Aastaid kestnud olukord, kus Ravimiamet, Haigekassa ja Sotsiaalministeeriumi hinnakomisjon on piiranud konkurentsi, on maksumaksjale tõenäoliselt mitmeid miljoneid kroone maksma läinud. Kui on olemas mingi kokkulepe, et nimekirja teatud perioodi jooksul ei laiendata ega muudeta, siis peaks see olema avalik, vältimaks paljude inimeste asjatut tööd.

Riigi ja väidetavalt ka tarbija huve kaitsvate ametkondade seisukohad põhinevad praegu ekspertarvamustel, mille tegijad on Ravimiameti direktori käskkirjaga salastatud, väidetavalt ekspertide endi soovil. Eksperdi arvamus on paratamatult subjektiivne. Praegu peab üks osapool vaidlema nimetu oponendiga, kelle kompetentsust on seetõttu võimatu hinnata.

Kui ekspertide isikute salastatus on kuidagi põhjendatav enne ekspertiisi, siis pärast arvamuse esitamist on salastatus arusaamatu. Kui ekspertarvamuse tellinud asutus peab siiski vajalikuks hoida eksperdi nime saladuses, siis taotluse tagasilükkamine peaks olema väga täpselt põhjendatud.

ALEKSANDER LAANE